Sunday, December 28, 2008

Eesti Jaapani maavõistlus

Viimased päevad on möödunud korvpalli tähe all. Siin mõned pildid sellest kuidas Jaapani kung-fu korvpallurid Eesti kossuässade kaest lutti saavad. Kui sul on pikkust ainult meeter viiskend, siis pole suurte poiste mängus palju loota, siba nii kiiresti kui tahad.


Tuesday, December 23, 2008

Kulid ja koloniaalajastu.

Väljas banaane veavad tavaliselt Korealased või mõned muud Aasialased. Valged tavaliselt yle paari paeva vastu ei pea. Kulide pealikuks on paks valge vanamees, kes istub traktori otsas ja ergutab valjult:
"Camon, camon, camoon! It's not so heavy! You can do it! Good boy!"
Vanamees on tõeline koloniaalajastu kehastus. Paks, valge ja väärikas. Selline hea valge massa. Koik humperid ehk banaanikandjad on tema patrionaazi all. Kui on eriti palav päev, siis ostab ta oma poistele Coca-Colat. Kulid tänavad ylevoolavalt:
"Thankyou, thankyou, thankyou!"

Hüvasti Hillar!

Suvehommik
Vanaema praeb mune ja sinki
Hillar Nahkmann loeb raadios hommikusi uudiseid
Yksik kärbes piriseb lambikuplis
Läbi avatud akna paistab päike
Laual seisvale piimapurgile
Kukk kireb, linnud laulavad
Hillar kõneleb
...Väinamerel ja lahtedes...
...vahelduv pilvisus...
...sooja 18-25 kraadi...
Head päeva jätku, järgmised uudised kell kaheksa


Kui mul tuleb peale koduigatsus, siis on see üks mu lemmikmälupiltidest. See on kuidagi väga ilus ja turvaline. Kahjuks järgmisi uudiseid ei tule.

Tuesday, December 9, 2008

Tук, тук. Кто там?

Pyhapaeva louna paiku tegin oma korralist uinakut, kui keegi ukse taga kobistas. Tegin ukse lahti ja sattusin vastamisi Joonasega, kellega me sama lennukiga olime Tallinnast Singapuri soitnud. Tema laks edasi Brisbeini, mina Darwinisse. Kolm nadalat polnud kuulnud ega nainud. Kutsusin ta sisse.

Friday, December 5, 2008

Õnnestunud investeering

Eile kylastasin kohalikku backpackerite kõrtsu, kus vahetasin viiskymmend dollarit vedelamate väärtuste vastu. Pärast mida tutvusin hulga toredate inimestega. Sealjuures imeilusate jaapani tytarlastega, keda ma siiamaani ainult kaugelt olin julgenud vaadata. Nii, et igati mõistlik investeering.

Leidsin omale pruudi

Eilsel piduõhtul leidsin omale austaja. Tegemist oli umbes sada kilo kaaluva, kuldses keskeas aborigeeni mammiga, kes iga natukese aja tagant ennast kogu oma lopsakuses mulle kaela riputas ja midagi minu ilusatest sinistest silmadest kõneles. Nii et ei saa öelda nagu poleks mul menu olnud.

Friday, November 28, 2008

Sajab sooja vihma


Tullys sajab palju. Keskmiselt 4400 mm aastas. Enamus sademetest tuleb alla vihmana. Ylejäänu kallab vanajumal lihtsalt ämbriga taevast alla. Rekordiliselt palju sadas 1950 aastal. Aastane sademete hulk oli 7990 mm. Selle äramarkimiseks pystitati Tully bussipeatuse korvale hiigelsuur kummik. Kummik on 8 meetrit kõrge. Nii et 10 sentimeetrit on veel varus.

Saturday, November 22, 2008

Banaani barakid vol2

Istun siin Tully linnas ja kaeban oma kurba saatust. Seljakotti mul enam ei ole, ei ole ka asju mis seal sees olid, minu yhikatoa uks on kinni pitseeritud ja 0ma viimase raha andsin ahnele interneti-kohviku pidajale. Aga oleks võinud minna ka teisiti. Et kõik ausalt ara rääkida, pean ma alustama yleeilsest päevast, kui ma paev otsa mõtlesin, kas viia oma pesu pesumajja ja maksta 5 dollarit voi hakata seda ise käsitsi pesema. Minu probleemile saabus ootamatu lahendus. Toolt koju jõudes avastasin, et terve tuba on tais ärritunud ja ägedalt zestikuleerivaid inimesi. Yks saksa tydruk oli oma voodist leidnud bedbug'i, selle asemel et ausa inimese kombel elukas maha lyya ja edasi elada läks ta oma leidu administratsioonile näitama. Siis see õige trall alles hakkas. Kohale saabus kahjuritõrje spetsialist, kes meie elamise pea peale pooras ja isiklikud asjad konfiskeeris. Bedbug'idega siin maal nalja ei mõisteta. Meie rõivad ja seljakotid topiti kolmeks paevaks myrgiaurutisse, pole riideid pole probleemi.
Kõik meie toa elanikud kyyditati õuepealsesse plekist kuuti, mida siinkandis bungaloks kutsutakse. Kõik oli kena, kuni järgmise hommikuni. Olgugi et oli laupaeva hommik, siis mina varase linnukesena tegin silmad juba kell viis lahti, ja mis ma näen. Kõrvalnari juures seisab must mees, tume kui eebenipuu ja katsub saksa tydruku kanni, endal ila suunurgast tilgub. Ma vaatasin, et asi pole õige ja ajasin murjani minema. Ise läksin kusele. Tulen tagasi, murjan jälle platsis. Simeleb bungalo ukse taga, ise veel muheleb lollakalt ja ytleb mulle muudkui "Good morning". Ajasin selle jobu uuesti minema ja heitsin sydamerahus magama. Poole tunni pärast ärkasin naaberonnist tuleva kisa peale. Naised karjusid hysteeriliselt ja pommutasid ustega. Aga kuna õige pea jai koik rahulikuks, siis magasin edasi.
Hommikul arkasin yles ja tahtsin kusele minna. Peldik aga oli politsei lindiga kinni pitseeritud. Lähemal vaatlusel selgus, et kogu motell oli politseinike ja kummikinnastes detektiive täis. Kui ma kysisin, et mis lahti on siis kasti mul uttu tõmmata ja juurdlust mitte segada.
No ma siis läksin ja vaadasin telekat, aga koik raakisid, et mingi koll on oosel bungalotesse sisse murdnud ja pyydnud tytarlastega seksuaalvahekorda astuda. Aga kuna keegi ei olnud täpselt seda selli näinud siis otsustasin ikka juurdlust segada ja detektiividega vestelda. Paistis, et ma olen ainuke, kes neile midagi mõistliku rääkis sest peale seda mindi ja pyyti vennike linna pealt kinni ja pandi puuri luku taha. Nyyd ma siis olen peatunnistaja ja pean politseisse minema abbosid määrama, mis on iseenesest suht lootusetu asi, sest minu arust on nad kõik jumalast yhte nägu.
Ok, siin ma siis nyyd istun seljakott ja riided on myrgiaurutis, raha ja isiklikud asjad on tuppa kinni pitseeritud ja tagatipuks pean veel politseisse minema abbosid uurima. Vot nii.

Wednesday, November 19, 2008

Banaani barakid

Kuhu me siis eelmine kord jäimegi? Ah jaa, härra Lont veetis aega kuumas ja kirglises Darwini linnas. Vahepeal on aga hulga asju merre voolanud, kaasa-arvatud Londi sokid, mis jokke likku said pandud. On toimunud kardinaalsed muutused . Lont on kyll lennutiivul kui bussirattail vuranud idakaldale. Cairns'i linnas oli Londil plaanis kohtuda Valdo Pandiga, kes teatavasti korallriffide pealinnas merikoka ametit peab. Too oli aga oma laeva liiga kaugele parkinud ja käies Londil viimaks loppes ramm ja kurnatuna puu alla lamama ta jäi.
Ja nii juhtuski, et ilma tubli Panti nägemata ma joudsin Austraalia banaani pealinna, millel nimeks Tully. Maandusin varjualuses nimega "Banana Barraks". Jah, hotelliks on seda palju kutsuda. On ju see mastaapne plekist ehitis rohkem kyyniks kolbulik, ja mina olen laevnik. Minu nari alumisele korrusele sättis ennast sisse yks tootemitaoline naisterahvas, keda hellitlevalt ka emaelevandiks kutsutakse. Iga kord, kui see proua kylge keerab, ei värise mitte ainult minu voodi, vaid ka pool barakki vaevleb maavärinaeelses agoonias. Igatahes esimesel ool jai uni veidikene napiks.
Siis algaski mu esimene toopaev banaanivabrikus. Just just, see on koht kus tehakse banaane. Hommikul bussi oodates ytles yks vanem naisterahvas: "Kui paar paeva veel niimoodi sajab, siis on varsti krokodillid linnas ja peab jalle matseetet kaasas kandma hakkama."
Yks halli habemega vanamees noogutas selle peale ja ytles: "Damn Crocos"
Ma arvan, et nad tegid nalja.
Veel kuulsin ma nende toredate vanainimeste kaest, et kuskil kohalikus vanadekodus pidi elama yks Eesti vanaproua, kes on yldiselt "lovely lady" aga ilmselt on ta korvad pea alla pannud, sest pole tast ammu enam kuulnud midagi, aga muidugi oleks tal hea meel kui noorharra votaks vaevaks talle kylla minna, sest kindlasti pole proua ammu enam oma emakeeles konelda saanud.
No ja siis oli paev otsa tood banaanivabrikus, kus ma yldiselt vottes tootasin banaanide riputajana, aga et vaga igav ei oleks siis aiatasin vahepeal banaanikottijaid ja banaaniloikujaid.
Siis oligi toopaev labi ja laksin poodi sisseoste tegema kui jarsku minu ees yks malbe neiu ytles teisele veel malbemale neiule puhtas Eesti keeles:
"Ootame veel natuke, voi hakkame kohe jooma?"

Sunday, November 16, 2008

Maroko






















Joonis 1. Soe Marrakech
Joonis 2. Hakkab pihta
Joonis 3. kylm
Joonis 4. Coca-Cola
Joonis 5. Austraalia +50 saapad
Joonis 6. Jargmine paev laks ilm ilusaks
Joonis 7. Poisid teevad nalja
Joonis 8. Mehed myyvad traati

Saturday, November 15, 2008

Ventilaator

Pohiline on see, et tuleb olla maru rahulik. Eile hostelis lamades hakkasin silmadega ventilaatori labasid jalgima...kohe hakkas palav.

Friday, November 14, 2008

Sm Lont antipootias vol 2

Kuuldused nagu oleks sm. Lont lusika nurka visanud, ei vasta toele. Nurka ei ole ta visanud ka reisipauna. Parast seda kui Lont jai Pohja Aafrika korgemat tippu, Jebel Toubkal'i vallutades, hirmsa lumetormi katte ja pidi pimedas alla tagasi koperdama, leidis ta ennast yhel hommikul hoopis teisel pool maakera. Varavalges Darwini lennujaamast valja astudes loi kuum ja niiske ohk vanal spordimehel hinge kinni. Paike polnud veel tousnud...

Wednesday, October 22, 2008

Karl Londi feminisminurgake


Sirvides mõne nädala tagust Eesti Ekspressi, avastasin rahuldustundega, et kuskilt on välja ujunud järjekordne kodumaine feminist. Eesti puhul, kus feminism on täiesti marginaalne nähtus, on see igati tervitatav. Kunagine feministide vapiloom Barbie Pilvre on juba ammu mehele läinud ja hüljanud oma tollased ideaalid.
Niisiis Ekspressi ajakirjanik Kätlin Kaldmaa on hakkama saanud igati tubli looga, kus võtab taaskord üles teema eesti mehe mõttetusest. Pealkirjaks "Eesti kui esimene Euroopa amatsioonide riik". Loo telg on lühidalt järgmine. Eesti mees on võimeline küll lapsi tegema, aga laste kasvatamisest hoiab ta eemale. Kuna isa ei ole, siis satub laps ema mõju alla. Tüdrukud võtavad üle oma tegija ema käitumismudeli ja neist kasvavad supervõimekad naised samas kui poisid tunnevad tohutut alaväärsust, et nende isad on jobud ja muutuvad pikapeale samasugusteks vastutusvõimetuteks limukateks. Kui siia lisada veel haridussüsteem, kus tütarlapsed on märksa võimekamad, siis ei võtakski palju aega, kui Eestist saab Euroopa esimene amatsioonide riik, kus kõik võtmepositsioonid on naiste käes. Mehed seevastu kasutavad oma kõikumalöönud positsioonide kindlustamiseks kõiksugu korporatiivseid vahendeid. Sellise häbiväärse ringkaitse üheks parimaks näiteks olevat meie oma Riigikogu.

Hämmastav!



Joonis 1. Ekspressi ajakirjanik Kätlin Kaldmaa

Tuesday, October 21, 2008

Seks vs.Tants

Kust leida motivatsiooni, et õhtul tantsu tundi minna? Aga loomulikult selle pärast, et naistele meeldivad mehed, kes oskavad tantsida. See, et sa oled käinud mitu aastat Brasiilia Jiu jutsu trennis ja suudad paljaste kätega inimese ära kägistada, see jätab naised täiesti külmaks. Elu on ikka ebaõiglane ja naised täiesti ebaloogilised. Ei oska nad tõelistest väärtustest lugu pidada! Tants on ju teatavasti, ei midagi muud, kui imiteeritud suguühe. Ja naised on varmad kasutama võimalust asendada reaalne seks tantsuga. Naistest tuleb muidugi aru saada, kuna seksist tulenevad võimalikud tagajärjed on naiste jaoks energeetiliselt palju kulukamad. Ma mõtlen siinkohal rasestumist või potentsiaalituid suhteid, mõttetute meestega, mille jooksul hulga väärtuslikke munarakke tühja läheb. Naise jaoks on niisiis kasulik võimalikult palju tantsida ja seksida ainult siis, kui kõik on kindel.
Seemnerakkude tootmine, võrreldes munarakkudega on energeetiliselt naeruväärselt odav ning mehed üldiselt võttes rasedaks ei jää. Seega mehel pole vaja nii palju tantsida, kui ilma saab.
Siit järeldus: Mehed tantsivad naiste pärast, naistele lihtsalt meeldib tantsida.

Wednesday, October 1, 2008

Tundmatud džentelmenid


Kui ma 29. septembri öösel oma tuppa sisenesin, avastasin seal toimetamas kaks minule tundmatut džentelmeni:
"Härrased, miks nii hilja ja mis asja-oludel?" küsisin ma.
Selle asemel, et minu viisakale küsimusele vastust anda, hüppasid sellid aknast välja. Neil paistis olevat väga kiire. Mulle on alati meeldinud tutvuda uute huvitavate inimestega, sestap otsustasin järgneda. Neile järgi lidudes võttis minu peas maad veendumus, et härrased on pärit mõnest spordikoolist. Nad jooksid hästi, nad jooksid kiiresti, nad jooksid lausa suurepäraselt. Aga mina seevastu, võiks öelda, jooksin tollel ööl lausa võrratult! Olin neile kohe-kohe järgi jõudmas, kui seltsimehed tegid kiire manöövri ja põikasid ühte pimedasse kõrvalhoovi.
"Nüüd olete mul käes!" mõtlesin ma kahjurõõmsalt, sattudes samal hetkel vastamisi viie keskmiselt turske ja värskelt pöetud peaga kodanikuga (mõni võis olla ka mittekodanik). Igatahes esimene aimdus ütles mulle: "Nad ei mõtle minust hästi, pigem vastupidi"
Sellest hoolimata küsisin, et ega nad ei ole siit mööda jooksmas näinud kahte meesterahvast, suur kott käes. Olgugi, et jooksikud sealsamas nende laiade selgade taga ennast varjasid, ei olnud mehed kedagi ega midag näinud. See tundus kummaline. Eriti kummaline oli see, et nad lubasid mulle kohe lõuga anda, kui ma veel palju mölisen. Võtsin hetke järelemõtlemise aega, mida mulle ka lahkelt lubati, kaalusin kõik võimalikud variandid läbi ja läksin koju magama.

Variandid:
1. Variant: Oleks läinud jõuga oma asju tagasi võtma, mis oleks ilmselt lõppenud lõuga saamisega.
2.Variant: Oleks kutsunud politsei, isegi kui kaagid oleks viitsind niikaua oodata, mis on ülimalt ebatõenäoline, ei oleks politsei suutnud midagi tõestada, nagu tavaliselt. Uurimine oleks aega võtnud pool kuni kaks aastat ja selle aja jooksul oleks ma pidanud korduvalt ilmuma uurija vastuvõtule. Kohale ilmumata jättes oleks minu suhtes kehtestatud rahatrahv või arest. Tänan ei.
3.Variant: Koju minna, kahjud kokku lüüa ja magama heita. Mingid varastatud asjad ei kaalu üles seda ebamugavust, mida tuleb tunda Eesti politseiga suheldes.

Joonis 1. Gaasivaras põgeneb jalgrattaga (National Geographic, August 2005)

Friday, September 5, 2008

Mart Julma Lähetamine















Mart Gashkoffi seletuskiri Eesti Piirivalvele:

Piirivalve: "Mis te õhtul tegite?
Gaskoff:"Jõin kodus õlut"
P: "Ja siis"
G:"Tuli vana pinginaaber tõi viina(Tuli Kohtla põhikooli 375 juubelilt) Hakkasime jooma viina ja õlut."
P:"Edasi"
G:"Tuli idee minna kalale. Tuli välja et kala ei tohi püüda ja siis jõime viina ja õlut
P:"Ah kalapüük on ebaseaduslik, aga piiriületus ei ole?"
G:"Nojah, siis läksime turismi eesmärgil Petserisse viina ostma. Eksisime ära metsas.Ekslesime, seal olid mingid traadid."
P: Kas sa said aru et sa oled Venemaal
G:"Jah, sain aru, et olen Venemaal sest me ju läksime Venemaale"
P: "Kas siis jõite õlut?"
G: "Jah jõime
P: "Kas viina ka?"
G:"Ei viina me enam ei joonud sest seda ei olnud. Siis me ei leidnud Petserit üles ja tulime tagasi üle aia.Siis me leidsime valvekaamera ja vaatasime seda, saime aru et nüüd on persses ja siis tuli patrull ja me peitsime ennast võssa ära.

Tulemus: Eesti Vabariigi kriminaalseadustiku järgi kvalifitseerus eelnev, kui "Grupiviisiline, ebaseaduslik piiriületus."Hommikul, suurejoonelise jõustruktuuride ühisoperatsiooni käigus, püüti paadunud retsidivist ja joodik Mart Julm kinni ja elimineeriti kui ühiskonnale ohtlik element. Nüüdseks on talle mõistetud õiglane karistus. Mart peab maksma 7000 krooni menetluskuludeks ja lisaks mõisteti talle kolme aastane katseaaeg, mille jooksul ei tohi uusi pahategusid sooritada. Rõõmustage kõik, kellele on armas avalik kord ja ühiskondlik moraalitunne!

Saturday, August 16, 2008

Tartu vaikielu















Kui me Sõbra Keskuse ehitusplatsilt küttepuid varastasime, ärkas selle peale üles ka objekti valvur. Ta oli väga kuri ja karjus meie peale. Hilisemal vaatlusel osutus aga igati toredaks härrasmeheks:
"Nu davai, mida ja kui palju?" küsis ta koostöövalmilt.
"Mul on siin kõike, rippplaed, laminaati, kahhelkive, mida läheb?"
Vastasime tagasihoidlikult, et seekord piirduks ainult küttepuudega,mida meile ka lahkelt lubati. Kui lõpuks politsei kohale saabus ja tahtis meid õiglaselt karistada, tuli välja et puudub kuriteo koosseis ja protokoll jäi koostamata.

Joonis 1.
Vanarahvas teab kõnelda, et pidi külm talv tulema, tudengid varastavad juba küttepuid!

Thursday, August 7, 2008

Tuesday, August 5, 2008

Rebane ja Jänes



Kuna päris Jänes oli kadunud ja Rebane väsinud, pidime Limpaga ise lastele nalja tegema. See oli väga kole! Ma arvan, et pooled Võhma lastest satuvad varem või hiljem Viljandi noortevanglasse, ehk seal kasvavad nad inimesteks. Tiriti sabast, kõrvadest, löödi rusikaga kuklasee ja küünarnukiga kõhtu. Rebane lükati mitu korda pikali. Kui hoolitsevad lapsevanemad ei näinud siis virutasin kõige hullematele huligaanidele vastu nina. Igatahes lõpuks õnnestus rongini tagasi taanduda ja peitu pugeda. Lapsed veel karjusid:"Kuhu te lähete kuradi munnid värdjad, molli ei taha vä!" Ei kujuta ette mida pidi Otto-Triin omal ajal läbi elama. Mis seal ikka, viissada krooni tunnist.

Tsirkus läheb edasi













Kinolodi teel perifeeriasse.

Eesti ei ole Rootsi, veel mitte!


Millegipärast oli mul, KinoRongi tuuri ajal, kogu aeg tunne, nagu ma oleks Venemaal, mitte Eestis. Juhe jooksis lõplikult kokku, kui öösel pool kolm sõideti rongiga kadunud telefoni otsima, mis kuskil Türi ja võhma vahel ära oli kadunud. Dispetserile kyll öeldi, et puust redel kadus ära. Ahjaa telefoni leidsime yles 50 meetrit raudteest eemal, viljapõllu seest. Mystika!

Friday, July 18, 2008

Eestimaa, sust teeksin värsse,
kui sa poleks nõnda väike.



Dilarang masuk

Malaisias ujus mulle kylje alla yks kena pruun dzentelmen, kes esitles end:
"My name is Riz, and lets be a friends."
"Why not" arvasin mina. Õhtul kolisin kõigi oma asjadega juba tema perekonna juurde elama. Riz oli vaga hoolitsev, tegi mulle süüa ja vedas linna mööda ringi. Isikliku valge sõbra omamine on Malaisias väga trendikas. Õhtul, järjekordse imeroa valmistamiseks vajaliku maitseaine saime me juba esimesest poest, aga sellest hoolimata kylastasime me ka kõiki ülejäänud viite poodi, kus Riz mind poodnikele hooletu elegantsiga tutvustas. Oi jaa, valge mehe elu on siin hea. Õhtul, enne magama minekut käis Riz nagu uni peale:
"Try a Malaysian massage, it's very good!"
No mis siis ikka, mõtlesin ma, ja viskasin madratsi peale pikali. Rizi väikesed pruunid käekesed hakkasid mind hoogsalt mudima. Ma ei tea, kas see on Malai mssaazi eripära, või mitte, aga miskipärast üritas ta mulle kogu aeg kätt püksi toppida. Minu arust ei olnud see üldse huvitav:
"Are you gay or something?"kysisin ma üsnagi resoluutselt.
"No, no, not at all, I'm just a proffessional." vastas ta vägagi ilmsüütut nägu ette manades.
Milles see professionaalsus seisnes jäi mulle aga arusaamatuks. Igatahes soovitasin tal kapist välja tulla ja lävida omasugustega. See on muidugist raske, sest Allahhile selline asi ei meeldi. Ometigi ei ole pedede olukord Malaisias nii halb nagu Marokos, kus isegi avalikes peldikutes olid moraalipolitseinikud, kes valvasid et omasooiharad mehed üksteisele taha ei trukiks. No jah, nii see oli, igatahes vaene Riz sellel ööl hästi magada ei saanud, ega minagi, sest ma pidin oma persseaugu pärast valvel olema. Hommikul käisime veel kingit kohalikku vihmametsa vaatamas ja linna peal patseerimas. Tore poiss, mis siis et pede.

Wednesday, June 11, 2008

Monday, June 9, 2008

Sunday, June 1, 2008

Countryman


Meil ilmub siin kord nädalas suurepärane populaarteaduslik ajakiri "Countryman". See on täis pilte farmeritest. Farmer ja roheline traktor, farmer ja kylvimasin, farmer ja roostes nisupunker, farmer ja pestitsiidi-tynn, farmer ja poriloik keset põldu, ja nii edasi ja nii edasi. Kuid kõige levinum on pilt, farmer poolkykakil keset põldu, mõtlik, elukogenud pilk suunatud kaugusesse ja viljakas kodukandi muld justkui muuseas voolamas läbi sõrmede. Jah nii see on, farmer teab, mis on leiva hind!

Kanguru vs. Ford Falkon

.
Motlesin, et hoidumaks klizeedest, ma ei riputa siia yles yhtegi kanguru pilti, aga mis seal ikka.
Siin on siis minu kohustuslik kanguru. Kangu poseeris vaga hasti, terve pildistamis-sessiooni jooksul ei yritanud kordagi ara joosta voi midagi muud rumalat teha. Siit soovitus Londole ja Veronnile, kui tahate head kangurupilti, siis tehke ta enne vagaseks.

Friday, May 16, 2008

Traktor on aus


Traktor on vana, mitte nii vana kui mina, aga piisavalt vana et iseloomu näidata. Jah, nii see oli. Seemendusmasina adra hydraulilise jõumasina kolb laks katki, niisiis tuli see asendada uuega. Otsisin vajalikud jupid ja tööriistad ja hakkasin pihta. Kõik laks kenasti, kuni ma kogemata kepsu sisse liiva ajasin. Loomulikult olin ma nii laisk et ei viitsinud koju petrooli järele sõita, et keps ara puhastada. Niisiis valgatas minu väikses blondis peakeses idee lihtsalt korraks masin käivitada ja suure surve all väljapurskuv õli toimib umbes nagu survepesur.
"Koik geniaalne on tegelikult vaga lihtne!" mõtlesin ma enesega väga rahul olles.
Parasjagu sel hetkel, kui ma traktorit käivitasin saabus syndmuspaika Richard, kes joudis vaid sydantlõhestavalt karjatada, ent oli juba liiga hilja.Viimane mida Richard nägi oli taevastesse kõrgustesse kihutav kolb, mis kasutades juhust ning 240 KiloPascalist survet, kadus kiirelt teadmata suunas. Ma olin unustanud kolbi enne survestamist kinnitada, ning jai yle ainult konstateerida fakti.
Richard on uhke oma kannatliku meele yle, kuid see oli liig mis liig. Ma ei ytleks, et ta just nutma hakkas, aga ega palju puudu ei olnud. Kuid ometi, mis on vastu taevast lastud, see peab ka ykskord alla tulema, kui ta just orbiidile ei jää. Igatahes peale väikest otsimist, leidsin ma kadunud kolbi lähedalasuvast põõsast ning täiesti kasutuskõlbulikuna.
"Oleks me sõjavaes kõiki väljalastud miine saanud uuesti kasutata, me oleks saanud poole rohkem pauku teha" pyydsin ma Richardit lohutada. Tagasiteel koju ei lausundud ta sõnagi.

Joonis 1. Vene Gruusia piiril relvastust inspekteerimas

Ida-Saksa turist

Kui Richard oli Luke lahti lasknud, siis avastas ta äkki, et me ei jõua kahekesi kõigi töödega õigeks ajaks valmis. Niisiis sain ma austava ylesande otsida uus tööline. Ja loomulikult, kust mujalt kui Geraldtoni BackBackerite hostelist tuleb otsida marginaalset rahvastikku, kes aelevad mööda maad ringi ja teha ei ole neil suurt midagi. Tutvusin nii mõnegi kandidaadiga, kuid tavaliselt olid nad kas surfarid või narkomaanid, voi siis mõlemat korraga. Lõpuks arvasin parimaks Bernt'i Saksamaalt.
Margaret Riveris VinePowery boss õpetas mind:
"If you ever need a worker for dirty jobs, never take it from Western Europe. There is huge difference between East and West European's attitude of work."
Varustatuna selle väärtusliku nõuandega kysisin Bernt'ilt:
"Do you remember Soviet times?"
"Na zdarovje!"
vastas Bernt. See tahendab Ida-Saksamaad mõtlesin ma ja ytlesin:
"I think we have a deal"
Tähistasime oma vastleitud soprust rohke ollega.
"I never learn"
suutsin ma vaid oiata, kui sõber pohmakas mind hommikul valjult tervitas. Bernt ainult irvitas minu yle, vat nii kõvad mehed tulevad Ida Saksamaalt. Istusin tund aega ookeanis, kuni vappekylm mu valja ajas siis veel tund aega hostelis dushi all ja siis väike kolmetunnine matk mööda rannikut ja ennäe imet, tundsin end jälle inimesena.

Saturday, May 10, 2008

Mina ja mutrid




Teed ei olnud


Ykshommik hakkasin toole minema ja ennae, teed ei ole enam!

Valge mehe tsivilisatsioon joudis Mullewasse ysna hiljuti. Mobiil ei levi, internet on kiviaegse sisse-helistamis-teenusega ja liigelda saab siin ainult traktori voi maastikuautoga, tulvavesi lihtsalt viis teed ära. Igatahes on asi nii eduline, et kaks korda nädalas käib postiljon ja toob kirju. Ykskord proovisin ka kohaliku interneti teel kirja saata, aga peale pooletunnist ootamist ei avanenud postkast ikka veel ja kärsitu inimesena ma loobusin yritamast. Igatahes, veel järgmised viis nädalat on minu aadress:
Post Office
Box 5
Mullewa
6630
West Australia
Australia
Kui on midagi pakilist oelda, siis umbes kahe nädala pärast saan teada.
Joonis 1. Farmer Richard ja mootorratas

Friday, May 9, 2008

Ma olen aus inimene...


... jah, nii ma ytlesingi Richardile. Mina ei saa lihtsalt ringi hängimise eest raha võtta. Meid on siin kaks töölist, mina ja Luke. Aga farmis on yksainus "seeding tractor" See tähendab, et mõlemale traktorit ei jagu. Richard on aga liiga hea inimene, et yks meist lahti lasta, tubli kristlane pealekauba. Nii me siis võistlesime yksteisega, kes läheb, kes jääb. Keegi muidugi ei ytelnud seda otse valja, aga õhus oli tunda pinevust. Kaks nädalat vindusime niimoodi. Lõpuks toimus plahvatus. Muidu nii viisakas Richard ytles Luke'le, et "You give me only shit" ja mitte nii-väga viisakas Luke ytles palju kordi "fuck" igasugu erinevate intonatsioonidega ja siis ta veel ytles, et tal on oma "attitude" ja Richard ytles et võtku oma "attitude" ja otsigu omale uus töökoht. Nii Luke läkski, kummide vilinal. Väga inetu lugu, indeed.

Sunday, April 20, 2008

Seeding




Mullawe on koht maailma aarel, edasi on ainult korb. Viimased seitse aastat on olnud ikaldus, ning suur osa Elanikest on suundunud rannikule "Egiptuse lihapottide" manu. 2002 aastal elas siinkandis 1150 inimest, nyyd ainult 750. Kohaliku kortsu-maniku sonul kais tema kortsis yheksa aastat tagasi keskmiselt 100 inimest paevas. Kui nyyd tuleb 20 kundet, siis on see tahtis paev. Ohtuste uudiste ilmateade on paeva tippsyndmus, kogu pere koguneb teleka ette ning loeb iga sona ilma-onu huulit, "tuleks ometi vihma". Yle-eilseni tegelesime kylvihoo-aja ettevalmistusega, ja siis...Tuli vihma, tervelt 10 mm! "Seeding" laks lahti, kell viis pollule, kell 11 tagasi. Ja nii jargmised 6 nadalat. "Seeding" ise-enesest on lihtne too. Tuleb lihtsalt traktoris istuda ja oigel ajal oigeid nuppe vajutada. Traktor soidab autopiloodil, 8 km/h. Koigepealt valin pardakompuutrist oige programmi, siis autopiloot peale ja tuld! Yhest pollu otsast teise umbes 15 minutit, autopiloot maha, kylvimasin yles , traktor ymber poorata, autopiloot sisse, kylvik alla, tagasi 15 minutit, nii edasi ja nii edasi... Monus too, kui ei pea parasjagu traktorit poorama, siis saab raamatut lugeda voi kompvekke syya. Pildid on mul ainult kylvi ettevalmistusest, sest tuli liivatorm ja tuiskas mu fotoka tais.

Tuesday, April 15, 2008

Muddy water blues
















Joonis 1. Minu saar
Joonis2. Vosainimene, Margaret Riveris, Marts 2008

Monday, April 14, 2008

Mullawe


Täna oli mul tähtis vestlus farmeri naisega. Kõigepealt sõitis raamatukogu ette suur valge maastur, kust hakkas välja pudenema igas suuruses ja vanuses lapsi, lõpuks ka matriarh ise. Erinevalt Richardist, oli tema väga põhjalik. Arutlusele tuli kõik, alates minu lapsepõlvest, kuni tänapäevani valja.
F:"Where you have grown up?"
M:"In countryside, we have a small farm, nothing special, grow some potatoes and stuff."
F:"Are you good in technology?"
M:"I can drive a tracktor from Soviet time. You can't do that, if are not good in technology. Soviet tractor never work properly. Sometimes you need two man just to start it. Russian engineering, that's a bizzare! With western machines I never had have a problems."
F:"Where were you living here in Geraldton?"
M:"In mine street backbacker's"
F:"I never been there, how it looks like?"
Tanu Nuumile, kes seal elanud oli, suutsin ma mingisuguse hinnangu anda. Yldse on see täiesti mystika, kuidas ingliskeelses maailmas on toointervjuu kõige määravam osa sinu elukoht. Never ever ära ytle, et sa elad "in bush" või mingis muus kahtlases kohas. Nad arvavad, et võivad inimese kohta kõik oelda ainuyksi selle jargi, kus ta elab. Võsas elavad aborigeenid ja aborigeenid on "fucking bustards". Seega kui valge mees elab "in bush" on tema "bustard too".

Lõpuks, peale pooletunnist vestlust, jõudsime kokkuleppele ja õhtul sõidan oma uude koju, Mullawe'sse. Esimese nädala jooksul saan otsustada, kas mulle meeldib see koht või mitte. Edaspidi peab meeldima.

Joonis 1. Mullawe on see roheline laik kaardil

Sunday, April 13, 2008

Geraldton


David Non don't give up




Merivähkide hirm, Daivid Non, saabus kolmepäevaselt pyygiretkelt. Selle asemel, et rõõmsa merimehe kombel kõrtsu pummeldama minna, viidi ta hoopis haiglasse. Diagnoosiks mädanev käsi ja kõrge palavik. Doktor arvas, et nyyd tuleks kyll käele vähemalt viis päeva puhkust anda. Nojah, mis yhe õnnetus see teise õnn, nagu oeldakse. Mul avanes suureparane voimalus Nuumi asemel lobstereid pyydma minna...kui ma poleks farmer Richardiga juba diili teinud ja ennast põldu harima lubanud. Nojah, mina kui mandri poiss, ega ma ei talugi seda pidevat kõigutamist. Traktor on laeva korval ikka vägagi stabiilne sõiduvahend. Ja nagu oeldakse, "Põllumees põline rikas." Igatahes David Non ei andnud alla ja läks jargmine hommik jälle ookeanile lobstereid pyydma. Ja nyyd kõik palvetage Nuumi eest, sest juba Jeesus ytles "You can't keep a good man down!"

Joonis 1. Nuum teeb jaakompressi
Joonis 2. Nuum haigemaja vastuvõtus, paremalt vasakule: Doktor, David Non, kapteni naine.
Joonis 3. Jesus, don't keep good man down

Don't think twice, It's allright


"Do you have any experience?"kysis lobsteri-paadi omanik.
"Yes I have. I have worked as sailor." jättes targu mainimata, et see "sailing experience" pärineb põhiliselt Emajõel lodjaga sõitmisest. Ok, lõpp-kokkuvõttes jäi see töö mul saamata, enivei, nagunii oleks merehaigeks jaanud. Kusjuures peamiseks põhjuseks ei olnud mitte kogemuse puudumine, vaid see, et ma olen "backpacker" seega ilma kindla töö ja elukohata ja seega yldse ebausaldusväärne. Siit moraal, kui tahad korralikku tasuvat töökohta, siis kõigepealt peida oma seljakott ara. Teiseks osta auto. Kolmandaks hangi elukoht. Kui aga ei ole raha, et auto ega elukoha jaoks? Siis tuleb loota juhustele.
Hakkasin just Dongarasse hääletama, kus mul selle eelmainit lobsteri-mehega kokkusaamine oli. Oolrait, sätin ennast linnaserva haaletama, kui kohale väntab keskealine meesterahvas. Sätib ennast täpselt minu ette ratast timmima. No tore lugu, keegi ei vota sind ju peale, kui mingi tyyp sinu ees ratast parandab. Härrasmees, nagu ma olen, alustasin vestlust:
"Beaticful weather for fixing bicycle"
"Yes it is" vastas ta ning lisas samas
"These rent bicycles are real rubbish"
"Yes they are, indeed" vastasin armulikult.
Laskusime elavasse keskustellu. Peagi selgus, et tegemist on sisemaa farmeriga, kes on tulnud rannikule nädalavahetust veetma. Ja nagu kõigil farmeritel on ka temal algavaks kylvihooajaks vaja "tracktor drivers". Miks ei võiks see olla mina, teatasin ma tähtsalt:
"Ihave worked as tracktor driver for Ireland apple farmers" Eks ta ole, mitu ounapuud sai päris korralikult ara aestatud "because my agressive driving style", nojah aga eks pärast vihma oli maapind libe kah, aga seda ei hakanud ma muidugi potensiaalsele tööandjale ytlema.
Farmer oli siiras vaimustuses:
"I'll pick you up on Monday and show you my farm"
Nyyd on asjad siis nii-kaugel, et ylehomme on mul kohtumine farmeri naisega, kes siis peab oma lõpliku "ei" voi "jah" sona ytlema.

Joonis1. Mikk "Micky" Gaskoff traktoriroolis, Iirimaa 2007

Saturday, April 12, 2008

"Omakinga" allakaik ja tõus



Pärast seda, kui mu "Omakinga" sandaalid neljat korda purunesid, ei olnud mul tahtmist neid enam nõeluda ning nad leidsid oma kuulsusetu lõpu kaubanduskeskuse prygikastis. Laksin poodi, et uued sandaalid soetada, aga see ei olnud nii lihtne. Myya teatas, et sandaale ei ole, talvised jalanõud tulevad alles jargmine nädal myygile, aga meil on kylluse moekaid varbavahe plätusid. Tõsi ta on, rõhuv enamus Geraltdoni elanikke kannab varbavahe plätusid. Ostsin ka endale need moekad aksessuaarid. Ma ei teadnud oma teo tagajargi.
Pärast kolme kilomeetri pikkust rännakut tagasi oma laagripaika olin ma nõus vanduma, et need jalanõud on valja mõelnud Hispaania inkvisisatsioon, selleks et aeglaselt ja piinarikkalt eraldada suur varvas ylejaanutest. Peale selle ei suutnud ma kokku lugeda, mitu korda need saatana sigitised mul jalast ara kukkusid. Ma arvan, et kõik need näiliselt õnnelikud inimesed, kes tanaval naeratades vastu jalutavad, varbavahesuss hooletult jalaotsas, tegelikult teesklevad. Aga mis teha, mood nõuab ohvreid.
Seoses moe-ohvritega meenus mulle lugu Kevadbandi kitarriheerosest Jimi Hendriksist, kes selleks et moekas välja näha lasi omal munad maha lõigata. Järgnev lugu pärineb Vana Kartuli mälestustest:
"J
imi oli kyll kõvasti vastu punninud, aga naine ei jäta joru: „Kus sa lähed niisuguste rõvedate karvaste kottidega! Saksamaal ja igal pool on enamikud mehed juba ammu lasknud need maha lõigata. Eriti nilbe on, kui lähed kuskile sauna või pärast trenni duši alla. Siis teised mehed näevad ja naeravad. Aga ega siis, kui sul püksid jalas on, see vaatepilt palju parem ole – põhimõtteliselt on munad ikka näha. Eriti hull on veel siis, kui kõvaks läheb ja püksid turritama hakkavad. Kus siis selle häbi ots ja arvesta, et püksid venivad niimoodi välja. Meid kutsutakse järgmisel nädalal kursaõe sünnipäevale, aga sind ei või niimoodi kaasa võttagi. Seal on väiksed lapsed ja mis nad peavad nendest sinu kottidest arvama!”"

Mina ei lasknud ennast pikalt eksitada, järgmine paev läksin tagasi ja kaevasin oma sandaalid prygikastist välja, olgugi et nad on katkised ja haisevad. Parem on olla rõve, kui ilu nimel kannatada. Võibolla tõesti Austraallased, kelle elu pikim jalgsi-rännak on kaubakeskusest autoni, suudavad selle ebamugavusega leppida, aga matkajale selline ebapraktiline jalanõu ei sobi.


Joonis1. Trendikad varbavaheplätud
Joonis2. "Omakinga" nahksed jalavarjud

Thursday, April 10, 2008

On the road




Hääletamine iseenesest on lihtne. Tee-ääres käsi õieli seismine ei ole mingi kunst, isegi kui autod peale ei võta. Põhiraskus seisab ees, kui oled sattunud suurde linna. Suures võõras linnas on hääletaja abitu.
Oligi nii, hakkasin Perth'ist välja minema. Koigepealt istusin vale linnalähi-rongi peale. Läksin maha. Ootasin tagasisuuna rongi. Sõitsin tagasi keskjaama. Sõitsin yhe peatusevahe ja avastasin, et mu pilet ei kehti sellel liinil. Läksin maha et uus pilet osta. Ei olnud piisavalt mynte piletimasina jaoks. Otsisin pool tundi kohta, kus saaks mynte vahetada, ei leidnud. Ootasim kuni tuleb uus rong. Soitsin yhe peatusevahe jänest. Järgmises peatuses leidsin yhe hiinlase putka. Vahetasin mynte. Ootasin järgmist rongi. Soitsin loppjaama. Hakkasin North Higway poole astuma. Kolm kilomeetrit. Avastasin, et olen ennast 180 kraadi valesti orienteerinud. Tagasi, 3 km. Oige North Highway poole, veelkord 3 km. Ootasin pool tundi oma esimest autot ja aidaa...nii lihtne see oligi! Selle aja peale oli muidugi ohtu katte jõudnud. Hoolimata sellest jõudsin kolm autot kinni pidada ja jouda Perthist umbes 80 km kaugusel asuvasse kohta nimega, GinGin. Siit moraal, hangi koigepealt korralik kaart ja alles siis hakka linnast valja murdna.
GinGin on maailma yks maailma kõige mõttetumatest kohtadest. Sellest oli aru saanud ka kohaliku bensujaama myya, kelle käest ma jäätist ostsin. Kui ma jaamast vläjusin, jooksis ta mulle järele ja hyyis ahastava haalega:
"Where are you gooooing, there are no place to go!?"
Ma ei lasknud ennast sellest häirida ja keerasin ennast bensuka taha võssa magama. Hommikul naitas GinGin veelkord oma mõttetust, ma haaletasin seal yle tunni, enne kui auto peale sain! Uskumatu, seni on Austraalias 40 minutit rekord. Igatahes edaspidi komplikatsioone ei esinenud ja nuud olen Geraldtonis ja kohtasin meremees Nuumi.

Ahjaa, GinGin'i veekraanidest jookseb soolane vesi, pane aga villimisliin kylge ja hakka mineraalvett myyma.


joonis 1. Vosainimese elamu GinGini bensiinijaama taga
joonis 2. Geraltdoni abbo, kes vastab koigile kysimustele:"They have left me alone!"
Mina:"Take a banana"
Abbo:"Yes I like banana, they have left me alone!"
Mina:"."
Abbo:"I have been there, but they have left me alone!"
Mina:"Who?"
Abbo:"They, who left me alone!"
Mina:"Ah, nevermind"
Abbo:"You don't care, because they left me alone!"
Kas annab veel segasemat juttu ajada?

Monday, April 7, 2008

Võsainimene on tragi

Saatuse tahtel sattusin jalle telkima South-Fremantle randa. Eelmisel korral põõsaste vahel telkimiskohta otsides sattusin võsainimese laagrile. Laskmata end sellest häirida valisin paremuselt järgmise põõsa. Seekord aga avastasin, et võsainimene on oma vana laagri täis roojanud ja kasutab nyyd minu magamiskohta. Jalle samad tegutsemisjaljed: roheline telk, nahktagi, hulgaliselt taiskirjutatud pabereid ja uue lisandusena naisterahva punased aluspyksid. Mistarbeks need head on, ma ei tea.

Egas midagi, laks juba pimedaks ka. Panin telgi plikside van'i kõrvale parkimisplatsile.

See oli viga!

Oosel hakkas muidugi vihma sadama. Ma, siin hiljuti markisin, et vett laseb läbi ainult telgi katus, see ei ole nii. Vett laseb labi ka telgi põhi, ainult et valjastpoolt sissepoole aga mitte seest välja. Kogu see vesi, mis muidu imbub maa sisse, jooksis nyyd koik minu kylje alla. Odav telk on ikka hea, see ei lase inimesel laisaks muutuda. Ylejaanud oo saatsingi mooda riideid kuivatades ja laagrit kuivemale pinnasele tõstes.

Tana laksin tublist Iirisest ja Annist lahku, nyyd olen jalle jalamees. edasi põhja poole, kui just Harvey lihakombinaadist ei helistata ja liiga head diili ei pakuta.

Tavaline tornipede


Nagu öeldud, kohtusin siin Austraalias Eestlasi, maailm on ikka väike. Lisaks kõigele elasin ma kahega neist lausa yhes korteris, maailm on ikka väga väike. See-eest Austraalia on suur, väga suur. Gruuvisime kolm päeva mooda Edela-Austraaliat ringi. See on sama hea, kui tigu oleks alustanud ymber Eesti matka. Austraalia kaardi peale vaadates ei ole võimalik meie teekonda mõõta, seda pole olemas, vat selline tyhisus on vaike inimene suure Rohelise Mandri kõrval! Tubli Veronn oli meile koostanud imelise reisimarsruudi, mis põhiliselt sisaldas kõiksugu asjade otsa ronimist. Kõige agedam oli ronida kõrge Karri-puu otsa. See oli seitsekymmend meetrit kõrge, ikka taitsa kole! Oli kyll plaanis kõige kõrgema platvormi pealt alla kusta ja seega kõik varasemad Vaese Martini vastava spordiala rekordid purustada, aga põis oli piisavalt krampis, et midagi yritada.

On veel yks huvitav spordiala, mida saab kõrges tornis teha, aga selleks peab lagedam olema. Ykskord Matsalus, Laanemaal, Suitsu vaatetornis, tuli idee vaadata kelle sark lendab kõige kaugemale. Sark vaga hasti ei lennanud, nii et proovisime pykstega. Pyksid võtsid juba paremini tuule alla, samamoodi sokid ja trussikud. Just siis kui me alla tulemusi mõõtma suundusime, saabus Saksa loodushuviliste pensionäride turismibuss. Ilmselt said nad oma märkmikku lisada uue liigi: Pederastum Propugnaculum ehk tavaline tornipede.

Joonis1. Tavaline tornipede votab kõrgust