Thursday, November 5, 2009

Naabrimutt, Edgar ja Nursultan

Köögis teed juues ja aknast välja vaadates imestan ma alati, et naabrid on uskumatult töökad. Vähemalt kord päevas riisuvad nad kokku kõik muru peale langenud lehed. Eelmine nädal käis naabrimutt ringi, kepp käes, ja toksis ükshaaval maha kõik veel õunapuu otsa jäänud lehed (kahjuks kask on liiga kõrge, selle jaoks pole piisavalt pikka redelit). Tore kui inimesed endale tööd leiavad ja ei vahi niisama telekat. Meenub Kasasthani presidendi, Nursultan Nazarbayevi hea idee, kuidas likvideerida riigis tööpuudus. Töötud veeti Almatõ-Astana maanteele ja pandi luudadega asfalti pühkima, seda kõike keset imeilusat kõrbe. Tööpuudus sai likvideeritud imeväel. Tallinna isake Edgar võiks siit õppust võtta. Töötutele helkurvestid selga ja sügisele appi, lehti puu otsast alla tõmbama. Kaua nad ikka seal bussides peavad loksuma. Töö kasutegur on umbes sama, aga see-eest värske õhk on tervislikum. Varsti hakkab lund sadama, siis oleks Tallinnn-Tartu maantee ka vaja puhtaks pühkida. Et neid projekte rahastada, oleks Tallinnal mõistlik veel laenu võtta. Katsugu siis see sitapea Jürgen Ligi eelarve defitsiiti alla kolme protsendi hoida ja eurole üle minna. Lihtne. Tööpuudus likvideeritud, oravatele koht kätte näidatud ja endiste töötute hääled järgmisteks valimisteks kokku kogutud. Oot-oot, ilgelt nõme on ikka inimesi külma ilmaga välja ajada. Mõistlikum on igale töötule paar tonni pihku pista ja tehtud! Mille poolest töötu kehvem on kui pensionär.

Thursday, October 29, 2009

Õuna Endli visiit

video

Wednesday, October 28, 2009

Meteors - Nothing Special




Joonis1. Kohale on jõudnud Põllumajandusvolinik Õuna Endel oma saatjaskonnaga, et hinnata agri-kultuuridele tekitatud kahju.
Joonis2. Kallid külalised Eestist poseerivad kraatri servavallil
Joonis3. Naaber-Vabariigi spetsialist saabub mõõtmistöödelt.

Thursday, August 20, 2009

Pulmad

Tädi soovil, havi käsul, sõitsin hommikul Emajõe luhale kaski tooma. Õde oli endale kuskilt ühe Pablo leidnud ja otsustanud temaga abielluda. Tädi traditsioone austava inimesena tahtis noortele õnneväravad orgunnida, teate selline muistne Eesti komme. Nagu kiuste olid viie versta raadiuses kõik kased vihtadeks tehtud. Nii ma siis higistasin seal võsas ja otsisin kaski, mida ei olnud. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem (Koeru). Botaanika aiast leidsin kaks tohutu suurt kaktusesarnast piimalille, mille rahvuslikus motiivides ehituna auväravateks seadsin. Pablo on Hispaaniast, seal nagunii kased ei kasva.

Wednesday, August 19, 2009

Kirjandusilm



Vaguni humanitaarid on jälle reaalidele kaks null ära teinud. Kodrese Mari on saanud hakkama mitmesajaleheküljelise koguteosega "Hispaania, tuhat ja tuline". Kristagi pole niisama passinud, vaid tõlkinud Javier Sierra romaani "Sinine daam". Mõlemad raamatud saadaval hästivarustatud poodides. Kui raha ei ole, siis võtke raamatukogust. Gaša teatas selle peale, et ega humanitaarid peavadki vähemalt tuhat lehekülge kirjutama, kui reaalid võivad piirduda ühe valemiga. Keegi võiks nüüd selle valemi juba kirja panna.

Saturday, August 15, 2009

Kuidas ma Darwini auhinnast ilma jäin


Minu kuulsus käib must sammu võrra ees. Ka need inimesed, kellega tavaliselt pikka juttu ei aja, tulevad juurde ja küsivad, et näita. No ma siis näitan, ega's ma kade ole. Tavaliselt imestatakse, et nii loll ei saa üks inimene ikka olla. Aga näe saab. Ehitasin ühes Lõuna-Eesti turismitalus parasjagu katust, viimane tuulekasti laud oli vaja paika panna. Nii ma siis kõõlusin seal redeli peal, maa ja taeva vahel ja vahetasin tuulelauda. Aga et see minu jaoks täiesti tavaline situatsioon oli, siis mõtlesin naistest nagu ikka. Äkki karmauh, hälbis mootorsaag oma tavapärasest trajektoorist ja trahh, mulle pähe. Pärast lühiajalist viivitust sain aru, et materjal on õige, aga saetav objekt vale. Selle aja peale oli juba kenakene mulk päässe sisse lõigatud. Panin siis sae seisma ja kobisin köögi poole, kus naised soome turistidele lõunat vaaritasid. Võtsin kenasti saapad jalast ja küsisin, et kas siin ennast pesta ka saab. Naised pistsid kriiskama. No siis ma nägin küll mis valesti oli, sokid olid saepurused. Nad on seal kangesti korraarmastajad. Läksin jälle välja ja kloppisin sokid puhtaks. Naised kutsusid selle peale kiirabi.
Pontu lakkus vere.
Kont, kui suur evolutsiooniteooria austaja, tundis kahetsust, et tema tutvus-ringkonnas ikka veel ei ole ühtegi Darwini auhinna laureaati. Darwin auhind on mulle alati meeldinud, aga tööandjal on liiga nürid saed.

Joonis1. Auhindu! Auhindu! Me kõik tahame auhindu!

Wednesday, June 24, 2009

Ρоссия милая моя ehk Emajõe Hansalodja ekspeditsioon Novgorodi Hansapäevadele







Kui Lont Eestisse jõudis oli Lodi juba teekonda alustanud. Püüdsin nad kinni Vergi sadamas, kust vaikselt Peterburi poole purjutasime. Meri oli spokoinoe ja kõiksugu alkohoolilisi jooke rohkem kui Vene toll sisse viia lubab. Nii see oli. Tuli välja, et meil ei olnud ikka Vene sisevetel seilamise luba. Aga nagu natsalnikud ütlesid, "mõ režajem, propusk uze zavtra buudjet" või midagi sellist . Tutvusime Venemaa suurima purjelaeva meeskonnaga, kes andsid meile kasutada kümne aeruga sõudepaadi. Peterburis on väga ilusad naised. Kanalite servad olid päevitavaid deevuškaid täis. Vene naised pööravad väga suurt tähelepanu riietusele. Ka päevitus olgu perfektne. Iga ruutsentimeeter peab saama pruuniks! Selle saavutamiseks kasutatakse kõiksugu erinevaid poose. Mõned neist on visuaalselt küllaltki erootilised. Kõige vingem oli perseprao vahelt päevitamise poos. Oleks teile siia mõned pildid üles pannud, aga venelaste poolt kaasa antud kapten oli mingi mõttetu kuivik ja käskis edasi sõuda.
Tasapisi hakkas mulle selguma, miks Rein Kilk juba kümnendat aastat pole Tartu-Pihkva laevaliini avanud ja miks Lodjaselts juba kolmas aasta tulutult proovib Venemaale sõita. Kuus päeva ootasime sisevete luba, kusjuures natsalnikud ytlesid, kohe kohe tuleb, ei mingit probleemi. Selleks ajaks oli selge, et omal jõul me siit ei liigu ja kui liigumegi, siis jääme lootusetult hiljaks, sest Hansapäevade avamine on juba järgmisel päeval ja meil veel kolmsada miili minna. Hansapäevade korraldajal seltsimees Orlovile tuli päästev idee. Edasi lõiguke Lodja Mereblogist:
"Äraminek, aga ei kulgenud teps mitte nii lihtsalt. Nimelt sisevete luba me ei saanduki, kuid meie kutsuja Orlov, Novgorodi Hansapäevade korraldaja, ületas ennast täielikult ja orgunnis nii, et saime välismaise pukseeritava objektina sõita ilma loata. Selleks küll pidime Eesti lipu maha võtma ja olema puksiiris. Lisaks oli nõudmine, et kogu meeskond läheks bussiga. Seletasime, et laeva ei saa ilma juhita pukseerida, mille peale lubati lõpuks kolmel mehel laeva jääda. Seepeale talitasime nii, et kui piirivalveneiu tuli meid ära saatma, korraldasime suure pisarate ja kohvritega lahkumistseremoonia ülejäänud madrustele - Irina nuttis, Heikki kallistas kõiki ning Ummi vaatas oma kuumniiske pilguga. Tanel rakendas samal ajal piirivalvedaami peal oma salarelva SexAppeal'i, pakkus kohvi, ning madrused lehvitasid lahkuvale karavanile. Kui piirivalve lahkus, hiilisid madrused kohvritega läbi võsa teise kai juures pardale tagasi. Lõpuks saime liikuma. Mööda tuhisesime Ermitaazist, Aurorast ja Piiteri sildadest."


Joonis 1. Lodi saabub Novgorodi
Joonis 2. "Bribaltiiski karabl" on kohalike seas populaarne
Joonis 3. Varjaagid Ilmeni järvel
Joonis 4. Varjaagid ründavad. Pildi ülal paremal servas olev täpp on kaduv-väike osa Sepp Heikki rusikast.
Joonis 5. Kuznets teeb trikke