Saksa kääbikud

Vedasime jõe peal parasjagu turiste, kui meile kulges vastu tundmatu veesõiduk. Kaugemalt vaadates nägi see välja nagu hunnik prahti, lähemal vaatlusel osutus see leparoigastest ja pilliroost parveks, kolme saksa lapsega pardal. Poisid, nii umbes viisteist aastat vanad, olid lugenud raamatut "Lord Of The Rings". Tolkieni vaimuvili oli neis suure vaimustuse esile kutsunud. Nad nimelt kujutasid ette, et on mingisugused kääbikud ja neil on missioon parvega mööda senitundmata metsikut jõge sõita. Kuna viimased paar tundi oli vihma sadanud, siis nägid nad üsna haledad välja. Andsime vennikestele kooki moosiga ja kutsusime lodjakotta sauna.

Õite mitmes leil oli juba võetud, kääbikuid ei kusagil. Mõtlesin juba et põhja läind või midagi. Nelja tunni pärast alles hakkas käänaku tagant tuluke paistma. Emajõgi on juba selline aeglane. Vihma sadas endiselt. Tüübid olid juba üsna ära külmanud, sest ega tõelistel Keskmaa kangelastel ei kõlba ometi korralikke riideid kanda. Õnneks oli meil tol päeval käepärast saksa tütarlaps, kes otse leiliruumist palja ja auravana Kääbikutele vastu läks ja nende parve turvalisse sadamasse juhtis. Mida veel võiks ühe väikese saksa kääbiku hing ihaldada! Kolm päeva mööda mudast jõge, mis voolab läbi mingi kuradi haisva soo. Ainukesed elavad hinged on tuima näoga aborigeenid, kes kuskil võsavahel kükitavad ja omaarust kala püüavad. Ja siis, tadaa, paljas näkk, kes puhtas kultuurrahva keeles vestlust alustab. Siis nad muidugi ei aimanud, mis uskumatud piinad neid ees ootavad. Põrgupalavas toas, mida kohalikud maainimesed miskipärast "saunaks" nimetavad, püüti neid elusalt küpsetada. Maainimestele tegid õilsate saksa noormeeste kannatused muidugi koledal kombel nalja. Barbarid!

Tartu mosaiik

Mind ärgitas kirjutama Rentsi sissekanne, kus ta nagu ikka, kurdab tigeda tikrina irooniat ja sappi pritsides kaaskodanike lolluse ja haige meele üle. Tagasihoidliku inimesena jätab ta muidugi mainimata, kes kogu selle soodoma ja gomorra taustal hea ja õiglane on.

Austraalias elades või siis inglise-ameerika filme vaadates on mind alati pannud imestama, kuidas inimesed arvavad end võivat sinu kohta kõike öelda, ainult selle põhjal, mis rajoonis sa elad. Eestis sellist eraldamist ei ole. Nõukogude viljastavates tingimustes pandi inimesed elama sinna, kus parasjagu elamuosakonnal pinda oli, või kuhu mõni spekulant nad sokutas. Ülikooli professor ja laotööline elavad rõõmsalt kõrvuti. Nüüdseks olen ma Tartus elanud vähemalt kümnes eri kohas ja tundub, et on ikka vahe küll, kus elada. Õnneks on Tartu elukeskkond siiani küllalt mosaiikne. Näotuse ja sitapeadega täidetud paigad vahelduvad kenasti ilusate ja heade inimeste pesadega. Kastani tänaval oli üsna tavaline, et mingi lillelises kleidis fuuria järsku uksest sisse lendas ja teatas, et viskab kohe selle diivani meil aknast sisse, mille me aeda vedasime. Teda ei rahuldanud selgitus,et nii on mugavam grillida. Naabrimutid, kes pidevalt ja kusjuures alusetult, majaomanikule kaebasid, et need tudengid olla oma prügi nende kasti pannud, või jälle üliõpilaste koer situb nende peenrasse, kuigi koera meil polnudki ja nii edasi ja nii edasi.

Paras kultuurišokk oli Kitzbergi tänavale kolimine. Naabrinaine annab kevadel tasuta istikuid, et me oma aeda kaunistada saaks. Naabrimees kutsub grillipeole, kolmas enda poole spordivõistlusi vaatama. Pluss veel pikad harivad vestlused ja ühtse kogukonna tunne. Eile näiteks naaber küsis mu käest, kuhu see kukk on jäänud, kes hommikuti nii ilusasti kires ja küll tal on kahju, et ma selle toreda looma maha lõin. Vägisi jääb mulje, et inimesed ongi ilusad ja head.

Joonis 1. Karlova aknad, pildistas Mona

Mine vittu, kuradi Nipernaadi!

Pärnapuu nimi on Leida. Igal folgil istub pärna alla Rain ja mängib oma klarnetil suurepärast blues'i. Rain on sama tüüp, kes kümme aastat tagasi, peale folki, nii sügava vaimlise trauma sai, et jalgsi Berliini läks. Kolm kuud. Ei tea kuidas see tema hingeõnnistusele mõjus, ilmselt hästi. No vot, seesama Rain läks kolmanda folgipäeva hommikul poodi viina ostma. Poe trepi peal istus kamp noori, väheste juustega härrasmehi, kes teda juba kaugelt joviaalselt tervitasid: "Mine vittu, kuradi Nipernaadi!" Rain ei läinud, hakkas hoopis pead parandama.

Laupäeva hommikul toimus tantsulava juures Meestetantsu õpituba. Platsi keskele oli pandud kast tasuta õlut ja üsna pea sumiseski selle ümber tantsulembeliste meeste hulk. Vend Viplala Johanson rääkis pikalt ja põhjalikult meeste tantsu ja võitluskunstide vahelistest seostest ja siis oma surnud vanaisa unenäost ja nii edasi. Siis võttis ta veel korra sõna ja rääkis uuesti surnud vanaisa unenäost. Siis lõpuks sai tantsu lööma hakatud. Meie Iffiga, kes me oleme eksootilise nabastkjeeramise võitluskunsti väljamõtlejad, asusime kohe oma ala populariseerima, lõimides klassikalisi nabastkjeeramise võtteid mitmesuguste graatsiliste tantsuliigutustega.

Kogu meestekamba peale oli kõige graatsilisem muidugi tuntud Tartu kunstnik Albert Gulk. Kunagi ma korraldasin Tartu raekoja platsil Esimesed Gulktantsu Maailmameistrivõistlused, mis seniajani on kahjuks ka viimasteks jäänud. Siinkohal kasutan juhust ja tervitan maailma esimeste Gulktantsumeistrivõistluste võitjat Tiinat.

Joonis 1. Albert on hoos, Gulktants kogub tuure.

Joonis 2. Kanal Kahe reporter küsis Asso käest: "Mis sa siin tänaval mängid, mine lavale."

"Siin ju professionaale lavale ei lasta"

Kukesupp!

Leigrile meeldivad päris asjad. Leiger on zooloog. Kana muna, kes pole kukke saanud, pidi olema pool muna. Ma küll arvasin, et parem pool muna pihus kui kukk katusel, aga Leiger ei jätnud jonni ja hääletas Saaremaalt kohale, kukk kaenlas. Leiger on uhke oma terava sotsiaalse närvi üle ja iseloomult maailmaparandaja. "Ka kanadel on õigus keppi saada!" Kukk muidugi kukkus kohe kell viis hommikul lõugama ja nii vähemalt tund aega järjest, iga päev. Ma ei tea, mis naabrid sellest naljast arvavad, aga mina olen tõsiselt häiritud, indeed. Leiger muidugi magab oma keldripunkris õndsa und, ma arvan, et ta elaks seal vabalt ka tuumasõja üle. Et õigus jalule seada ja et kõigil oleks võrdselt, käin ma igal hommikul Leigri ukse taga kiremas, kui kukk on mu üles ajanud. Ahjaa, kommuni üksmeelsel heakskiidul pandi kuke nimeks Taavet. Paistab, et varsti saab Taavetisuppi.

Lugusid Emajõe deltast

Eile Lodja peal jäid turistid sõiduga igati rahule, kuigi suurem osa ajast sadas äikesevihma. Üks naisterahvas tuli hiljem ekstra tagasi ja ütles, et ma olevat kõige VITAALSEM JÕEMEES, keda tema silmad on näinud. Ausalt öeldes, ega neid jõemehi ei olegi kes teab kui palju, aga ikkagi olin ma meelitatud ja punastasin juuksejuurteni. Kolleegid kutsuvad mind nüüd hellitlevalt Vitaliks.

Joonis 1.-4. Jõemehed tööhoos

Amadou & Mariam "Je pense a toi"

Queen Jane "Nduraga Ngwetereire"