Ρоссия милая моя ehk Emajõe Hansalodja ekspeditsioon Novgorodi Hansapäevadele

Kui Lont Eestisse jõudis oli Lodi juba teekonda alustanud. Püüdsin nad kinni Vergi sadamas, kust vaikselt Peterburi poole purjutasime. Meri oli spokoinoe ja kõiksugu alkohoolilisi jooke rohkem kui Vene toll sisse viia lubab. Nii see oli. Tuli välja, et meil ei olnud ikka Vene sisevetel seilamise luba. Aga nagu natsalnikud ütlesid, "mõ režajem, propusk uze zavtra buudjet" või midagi sellist . Tutvusime Venemaa suurima purjelaeva meeskonnaga, kes andsid meile kasutada kümne aeruga sõudepaadi. Peterburis on väga ilusad naised. Kanalite servad olid päevitavaid deevuškaid täis. Vene naised pööravad väga suurt tähelepanu riietusele. Ka päevitus olgu perfektne. Iga ruutsentimeeter peab saama pruuniks! Selle saavutamiseks kasutatakse kõiksugu erinevaid poose. Mõned neist on visuaalselt küllaltki erootilised. Kõige vingem oli perseprao vahelt päevitamise poos. Oleks teile siia mõned pildid üles pannud, aga venelaste poolt kaasa antud kapten oli mingi mõttetu kuivik ja käskis edasi sõuda.
Tasapisi hakkas mulle selguma, miks Rein Kilk juba kümnendat aastat pole Tartu-Pihkva laevaliini avanud ja miks Lodjaselts juba kolmas aasta tulutult proovib Venemaale sõita. Kuus päeva ootasime sisevete luba, kusjuures natsalnikud ytlesid, kohe kohe tuleb, ei mingit probleemi. Selleks ajaks oli selge, et omal jõul me siit ei liigu ja kui liigumegi, siis jääme lootusetult hiljaks, sest Hansapäevade avamine on juba järgmisel päeval ja meil veel kolmsada miili minna. Hansapäevade korraldajal seltsimees Orlovile tuli päästev idee. Edasi lõiguke Lodja Mereblogist:
"Äraminek, aga ei kulgenud teps mitte nii lihtsalt. Nimelt sisevete luba me ei saanduki, kuid meie kutsuja Orlov, Novgorodi Hansapäevade korraldaja, ületas ennast täielikult ja orgunnis nii, et saime välismaise pukseeritava objektina sõita ilma loata. Selleks küll pidime Eesti lipu maha võtma ja olema puksiiris. Lisaks oli nõudmine, et kogu meeskond läheks bussiga. Seletasime, et laeva ei saa ilma juhita pukseerida, mille peale lubati lõpuks kolmel mehel laeva jääda. Seepeale talitasime nii, et kui piirivalveneiu tuli meid ära saatma, korraldasime suure pisarate ja kohvritega lahkumistseremoonia ülejäänud madrustele - Irina nuttis, Heikki kallistas kõiki ning Ummi vaatas oma kuumniiske pilguga. Tanel rakendas samal ajal piirivalvedaami peal oma salarelva SexAppeal'i, pakkus kohvi, ning madrused lehvitasid lahkuvale karavanile. Kui piirivalve lahkus, hiilisid madrused kohvritega läbi võsa teise kai juures pardale tagasi. Lõpuks saime liikuma. Mööda tuhisesime Ermitaazist, Aurorast ja Piiteri sildadest."


Joonis 1. Lodi saabub Novgorodi
Joonis 2. "Bribaltiiski karabl" on kohalike seas populaarne
Joonis 3. Varjaagid Ilmeni järvel
Joonis 4. Varjaagid ründavad. Pildi ülal paremal servas olev täpp on kaduv-väike osa Sepp Heikki rusikast.
Joonis 5. Kuznets teeb trikke

Ivan Orava matused

Vabadussõja võidusamba avamisele oli kutsutud hulk pappe ja kirikuisasid, kes siis kooris manasid ja meie-isa-palvet lugedes sammast õnnistasid. Ma olen alati uhkusega kõnelnud sellest, et Eesti on maailma üks kõige ilmalikumaid maid, mis peaks peegeldama meie ratsionaalsust ja selget mõtlemist. Eestist eemal olles jätan ma tavaliselt mainimata, et samas on meil kõige rohkem igasugu posijaid ja hiromante.
Väga raske on mõista nähtamatut ja käegakatsutamatut. Raske on mõista protsesse, mille kestus on hoopis teises ajaskaalas kui inimese eluiga. Inimese aju ei ole selleks kohastunud. Et tappa mammut või peol naisi sebida pole vaja mõista evolutsiooni- või relatiivsusteooriat. Aja ja energia säästmiseks on lihtsam uskuda muinasjuttu kui kahelda ja nuputada.
Niisiis usk on tegelikult ratsionaalne. Ainult sellest ei saa ma aru, miks taidlesid seal samba juures ainult ristiusu papid. Esindavad nad ju ainult väikest osa Eesti rahvast. Kes on piiskop Põder? Võrreldamatult populaarsem on näiteks "Selgeltnägijate tuleproovi" Nastja. Miks ei olnud seal Kaika Lainet, Vormsi Ennu või Vigala Sassi? Rist samba tipus ei tohiks neid segada, on see ju palju vanem sümbol kui ristiusu kirik.

pildid on pärit siit

Ministry of Silly Dances

Eile kaisin Eesti tydrukutega väljas. Kylastasime kõiki kohustuslikke ja mittekohustuslikke kõrtse. Asutasin klubi nimega "Ministry of Silly Dances". Ausalt öeldes olen ma selle klubi ainuke liige, siiamaani. Mulle tundus, et tsikid vaatasid alguses natuke imelikult, aga siis harjusid ära. Mis teha, ei ole see tantsimine kunagi minu tugevam kylg olnud. Lõpuks, kui kõik kõrtsud olid kinni pandud, suundusime öökluppi, nimega "Vibe". Ma olen ööklubidest igasugu lugusid kuulnud, ise pole tavaliselt sattunud sinna. Pärast lyhikest vaatlust sain aru, et tegemist on kiimaste jorsside ja persestnäpistajate paradiisiga. Mulle kui õrna hingega maapoisile oli see liig mis liig. Läksin koju. Koduteel köitis mu tähelepanu härrasmees, kes pyydis laternapostiga tyli norida. Laternapost ei võtnud vedu. Lõpuks post andis järele, sest oli ilmselt targem. Hommikul kell viis saabusid tydrukud pidust tagasi. Triinu ajas mu yles ja ytles, et nii ei ole ikka ilus poole pidu pealt ära minna ja meie kui Geraldtoni ainukesed eestlased peaks ikka kokku hoidma.
"Ega te nyyd nii ainukesed ka ei ole." kostus kõrvalt voodist.
Kurat, mõtlesin ma. Enam ei saa kuskil maailma otsas Eesti keeles salajuttu ajada. Allar töötab Aborholsi saartel lobsteri-laeva peal nagu David Non eelmisel aastal.
Joonis 1. HMAS Sydney memoriaal. Saksa lahinglaev "Kormoran" lasi Aussie merevae au ja uhkuse 1941 aasta 19. novembril pohja.

Tervitus BIO-GEO kymnevoistlusest osavotjatele.

Seltsimehed sportlased!

Täna olete siia kogunenud, et osa võtta kymnendast BIO-GEO kymnevõistlusest. Aeg on kyps maitsmaks raskete treeningute vilju. Veri, higi, pisarad, röga ja tatt on olnud teie saatjateks sel teel. Aga on olnud ka helgemaid hetki.

Näiteks Jaurami naabrimuti tänulikud silmad, kui too tubli timurlane, igal laupäeval, aitab turu-kotte trepist yles tassida. Ja nii kymme korda järjest, lihtsalt treeningu mõttes.

Voi võtame näiteks Vuss Villemi, kes treenis nii tugevasti, et tema kintsude sisekyljed kulusid sootuks ära. Kogemata pani ta haavadele Siirum-Saarumi salvi asemel hoopis Vilster-Valsteri plaastrit. Sel päeval syndis uus isiklik rekord tõkkejooksus.

Dr. Slepikovski aga kogus sel hooajal nii palju treeningkilomeetreid, et hakkas ette kujutama, et on Pavel Loskutov ja kõigele lisaks oskab lennata. Esimeseks distantsiks valis ta 1500 meetrit. Pääsreameti eridemineerijatel kulus kolm tundi, et hullunud Spordidoktor puu otsast alla tuua. Edasi tegelesid temaga Raja tänava spetsialistid.

Veteransportlane P.M. Pluuto otsustas proovida Dr. Slepikovski uut treeningkava: "Kolme nädalaga Erki Nooleks." Kahjuks kukkus veteran juba esimesel treeningul, Jänese matkarajal, kopra urgu ja kaotas oma hambaproteesid. Sellest ajast on ta mannapudru dieedil. Aga palja mannapudru najal kõrgele ei hyppa.

Spordiguru Raimondo P. Kont võttis treeninguid nii tõsiselt, et sundis isegi oma yheksandat kuud raseda naise Toomemäe treppidest yles-alla jooksma. "Laps peab juba varakult treeningute maitse suhu saama. Ise nakatusin spordipisikuga juba viljastumise hetkel. Mu ema töötas toona Tartu Suusamaratoni Kuutse vahefinishis toitlustajana. Isal jäi veel 31 kilomeerit sõita." ytles ta.

Nagu näha, treenitud on kvõasti. Raske on ennustada, kes selles pingelises heitluses võitjaks jääb. Kuid ärge unustage: "Tähtis pole võit, vaid osavõtt!" Hoidke oma kursuse, oma eriala, oma teaduskonna, oma ylikooli, oma kodulinna, oma maa, oma planeedi, oma galaktika, kogu universumi lippu kõrgel! Soovin edukat võistlust teile kõigile!

Joonis1. Spordiguru Raimondo P. Kont annab tarka nõu.

Joonis 2. Võistluste ajaloo proportsionaalselt kõige jämedamate kintsude omanik, Vuss Villem esimesel tõkkel.

Karl Lont,

5. juuni,Geraldton,

Lääne Austraalia