Monday, August 23, 2010

Saksa kääbikud

Vedasime jõe peal parasjagu turiste, kui meile kulges vastu tundmatu veesõiduk. Kaugemalt vaadates nägi see välja nagu hunnik prahti, lähemal vaatlusel osutus see leparoigastest ja pilliroost parveks, kolme saksa lapsega pardal. Poisid, nii umbes viisteist aastat vanad, olid lugenud raamatut "Lord Of The Rings". Tolkieni vaimuvili oli neis suure vaimustuse esile kutsunud. Nad nimelt kujutasid ette, et on mingisugused kääbikud ja neil on missioon parvega mööda senitundmata metsikut jõge sõita. Kuna viimased paar tundi oli vihma sadanud, siis nägid nad üsna haledad välja. Andsime vennikestele kooki moosiga ja kutsusime lodjakotta sauna.

Õite mitmes leil oli juba võetud, kääbikuid ei kusagil. Mõtlesin juba et põhja läind või midagi. Nelja tunni pärast alles hakkas käänaku tagant tuluke paistma. Emajõgi on juba selline aeglane. Vihma sadas endiselt. Tüübid olid juba üsna ära külmanud, sest ega tõelistel Keskmaa kangelastel ei kõlba ometi korralikke riideid kanda. Õnneks oli meil tol päeval käepärast saksa tütarlaps, kes otse leiliruumist palja ja auravana Kääbikutele vastu läks ja nende parve turvalisse sadamasse juhtis. Mida veel võiks ühe väikese saksa kääbiku hing ihaldada! Kolm päeva mööda mudast jõge, mis voolab läbi mingi kuradi haisva soo. Ainukesed elavad hinged on tuima näoga aborigeenid, kes kuskil võsavahel kükitavad ja kala püüavad. Ja siis, tadaa, paljas näkk, kes puhtas kultuurrahva keeles vestlust alustab. Nad muidugi ei aimanud, mis uskumatud piinad neid ees ootavad. Põrgupalavas toas, mida kohalikud maainimesed miskipärast "saunaks" nimetavad, püüti neid elusalt küpsetada. Maainimestele tegid õilsate saksa noormeeste kannatused muidugi koledal kombel nalja. Barbarid!