Nagu öeldud, kohtusin siin Austraalias Eestlasi, maailm on ikka väike. Lisaks kõigele elasin ma kahega neist lausa yhes korteris, maailm on ikka väga väike. See-eest Austraalia on suur, väga suur. Gruuvisime kolm päeva mooda Edela-Austraaliat ringi. See on sama hea, kui tigu oleks alustanud ymber Eesti matka. Austraalia kaardi peale vaadates ei ole võimalik meie teekonda mõõta, seda pole olemas, vat selline tyhisus on vaike inimene suure Rohelise Mandri kõrval! Tubli Veronn oli meile koostanud imelise reisimarsruudi, mis põhiliselt sisaldas kõiksugu asjade otsa ronimist. Kõige agedam oli ronida kõrge Karri-puu otsa. See oli seitsekymmend meetrit kõrge, ikka taitsa kole! Oli kyll plaanis kõige kõrgema platvormi pealt alla kusta ja seega kõik varasemad Vaese Martini vastava spordiala rekordid purustada, aga põis oli piisavalt krampis, et midagi yritada.
On veel yks huvitav spordiala, mida saab kõrges tornis teha, aga selleks peab lagedam olema. Ykskord Matsalus, Laanemaal, Suitsu vaatetornis, tuli idee vaadata kelle sark lendab kõige kaugemale. Sark vaga hasti ei lennanud, nii et proovisime pykstega. Pyksid võtsid juba paremini tuule alla, samamoodi sokid ja trussikud. Just siis kui me alla tulemusi mõõtma suundusime, saabus Saksa loodushuviliste pensionäride turismibuss. Ilmselt said nad oma märkmikku lisada uue liigi: Pederastum Propugnaculum ehk tavaline tornipede.
Joonis1. Tavaline tornipede votab kõrgust
No comments:
Post a Comment