Saatuse tahtel sattusin jalle telkima South-Fremantle randa. Eelmisel korral põõsaste vahel telkimiskohta otsides sattusin võsainimese laagrile. Laskmata end sellest häirida valisin paremuselt järgmise põõsa. Seekord aga avastasin, et võsainimene on oma vana laagri täis roojanud ja kasutab nyyd minu magamiskohta. Jalle samad tegutsemisjaljed: roheline telk, nahktagi, hulgaliselt taiskirjutatud pabereid ja uue lisandusena naisterahva punased aluspyksid. Mistarbeks need head on, ma ei tea.
Egas midagi, laks juba pimedaks ka. Panin telgi plikside van'i kõrvale parkimisplatsile.
See oli viga!
Oosel hakkas muidugi vihma sadama. Ma, siin hiljuti markisin, et vett laseb läbi ainult telgi katus, see ei ole nii. Vett laseb labi ka telgi põhi, ainult et valjastpoolt sissepoole aga mitte seest välja. Kogu see vesi, mis muidu imbub maa sisse, jooksis nyyd koik minu kylje alla. Odav telk on ikka hea, see ei lase inimesel laisaks muutuda. Ylejaanud oo saatsingi mooda riideid kuivatades ja laagrit kuivemale pinnasele tõstes.
Tana laksin tublist Iirisest ja Annist lahku, nyyd olen jalle jalamees. edasi põhja poole, kui just Harvey lihakombinaadist ei helistata ja liiga head diili ei pakuta.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment