Traktor on vana, mitte nii vana kui mina, aga piisavalt vana et iseloomu näidata. Jah, nii see oli. Seemendusmasina adra hydraulilise jõumasina kolb laks katki, niisiis tuli see asendada uuega. Otsisin vajalikud jupid ja tööriistad ja hakkasin pihta. Kõik laks kenasti, kuni ma kogemata kepsu sisse liiva ajasin. Loomulikult olin ma nii laisk et ei viitsinud koju petrooli järele sõita, et keps ara puhastada. Niisiis valgatas minu väikses blondis peakeses idee lihtsalt korraks masin käivitada ja suure surve all väljapurskuv õli toimib umbes nagu survepesur.
"Koik geniaalne on tegelikult vaga lihtne!" mõtlesin ma enesega väga rahul olles.
Parasjagu sel hetkel, kui ma traktorit käivitasin saabus syndmuspaika Richard, kes joudis vaid sydantlõhestavalt karjatada, ent oli juba liiga hilja.Viimane mida Richard nägi oli taevastesse kõrgustesse kihutav kolb, mis kasutades juhust ning 240 KiloPascalist survet, kadus kiirelt teadmata suunas. Ma olin unustanud kolbi enne survestamist kinnitada, ning jai yle ainult konstateerida fakti.
Richard on uhke oma kannatliku meele yle, kuid see oli liig mis liig. Ma ei ytleks, et ta just nutma hakkas, aga ega palju puudu ei olnud. Kuid ometi, mis on vastu taevast lastud, see peab ka ykskord alla tulema, kui ta just orbiidile ei jää. Igatahes peale väikest otsimist, leidsin ma kadunud kolbi lähedalasuvast põõsast ning täiesti kasutuskõlbulikuna.
"Oleks me sõjavaes kõiki väljalastud miine saanud uuesti kasutata, me oleks saanud poole rohkem pauku teha" pyydsin ma Richardit lohutada. Tagasiteel koju ei lausundud ta sõnagi.
Joonis 1. Vene Gruusia piiril relvastust inspekteerimas
1 comment:
Eks ta ole, kõik mis juhtuda saab, juhtub ära kah. Mul tuli selle peale kohe meelde see kord, kui ma tahtsin miskit superliimiga liimida, lõikasin noaga liimil korgi otsa lahti, mispeale liim mulle peaaegu silma pritsis. Siis liimisin ennast noa külge kinni ja lõpuks lõikasin veel noaga näppu. Kuhu liim lendas, seda pole senimaani üles leidnud...
Post a Comment