Saturday, November 22, 2008

Banaani barakid vol2

Istun siin Tully linnas ja kaeban oma kurba saatust. Seljakotti mul enam ei ole, ei ole ka asju mis seal sees olid, minu yhikatoa uks on kinni pitseeritud ja 0ma viimase raha andsin ahnele interneti-kohviku pidajale. Aga oleks võinud minna ka teisiti. Et kõik ausalt ara rääkida, pean ma alustama yleeilsest päevast, kui ma paev otsa mõtlesin, kas viia oma pesu pesumajja ja maksta 5 dollarit voi hakata seda ise käsitsi pesema. Minu probleemile saabus ootamatu lahendus. Toolt koju jõudes avastasin, et terve tuba on tais ärritunud ja ägedalt zestikuleerivaid inimesi. Yks saksa tydruk oli oma voodist leidnud bedbug'i, selle asemel et ausa inimese kombel elukas maha lyya ja edasi elada läks ta oma leidu administratsioonile näitama. Siis see õige trall alles hakkas. Kohale saabus kahjuritõrje spetsialist, kes meie elamise pea peale pooras ja isiklikud asjad konfiskeeris. Bedbug'idega siin maal nalja ei mõisteta. Meie rõivad ja seljakotid topiti kolmeks paevaks myrgiaurutisse, pole riideid pole probleemi.
Kõik meie toa elanikud kyyditati õuepealsesse plekist kuuti, mida siinkandis bungaloks kutsutakse. Kõik oli kena, kuni järgmise hommikuni. Olgugi et oli laupaeva hommik, siis mina varase linnukesena tegin silmad juba kell viis lahti, ja mis ma näen. Kõrvalnari juures seisab must mees, tume kui eebenipuu ja katsub saksa tydruku kanni, endal ila suunurgast tilgub. Ma vaatasin, et asi pole õige ja ajasin murjani minema. Ise läksin kusele. Tulen tagasi, murjan jälle platsis. Simeleb bungalo ukse taga, ise veel muheleb lollakalt ja ytleb mulle muudkui "Good morning". Ajasin selle jobu uuesti minema ja heitsin sydamerahus magama. Poole tunni pärast ärkasin naaberonnist tuleva kisa peale. Naised karjusid hysteeriliselt ja pommutasid ustega. Aga kuna õige pea jai koik rahulikuks, siis magasin edasi.
Hommikul arkasin yles ja tahtsin kusele minna. Peldik aga oli politsei lindiga kinni pitseeritud. Lähemal vaatlusel selgus, et kogu motell oli politseinike ja kummikinnastes detektiive täis. Kui ma kysisin, et mis lahti on siis kasti mul uttu tõmmata ja juurdlust mitte segada.
No ma siis läksin ja vaadasin telekat, aga koik raakisid, et mingi koll on oosel bungalotesse sisse murdnud ja pyydnud tytarlastega seksuaalvahekorda astuda. Aga kuna keegi ei olnud täpselt seda selli näinud siis otsustasin ikka juurdlust segada ja detektiividega vestelda. Paistis, et ma olen ainuke, kes neile midagi mõistliku rääkis sest peale seda mindi ja pyyti vennike linna pealt kinni ja pandi puuri luku taha. Nyyd ma siis olen peatunnistaja ja pean politseisse minema abbosid määrama, mis on iseenesest suht lootusetu asi, sest minu arust on nad kõik jumalast yhte nägu.
Ok, siin ma siis nyyd istun seljakott ja riided on myrgiaurutis, raha ja isiklikud asjad on tuppa kinni pitseeritud ja tagatipuks pean veel politseisse minema abbosid uurima. Vot nii.

3 comments:

VaeneMartin said...

:)
Olen lihtsalt sõnatu. :)
Vähemalt on mida lastelastele rääkida.

Taavi Nuum said...

Suurepärane seiklusromaan, seiklusjutte maalt ja merelt. Meie jaoks on selle lugemine karneval, aga olen aru saanud, et sinu nahk on selliste seikluste jaoks juba piisavalt karastunud, nii et ei jää üle muud kui jääda seikluslikku järge ootama.
Muide Laura, anna oma pangakonto, kuhu blogilugejad saaksid anda oma rahalise panuse internetiteenuste eest tasumiseks

Laura said...

Hr Lont, mu auväärt nimekaim, hoian sulle pöialt, et igavus jummala eest ei leiaks teed su ellu! Ja ühtlasi muidugi, et sa ise ikka kõige naha ja karvadega üle elaksid kõik lõbustused. Ühinen Nuumi ettepanekuga Interneti-toetuse osas.

Nais-L