Kui ma 29. septembri öösel oma tuppa sisenesin, avastasin seal toimetamas kaks minule tundmatut džentelmeni:
"Härrased, miks nii hilja ja mis asja-oludel?" küsisin ma.
Selle asemel, et minu viisakale küsimusele vastust anda, hüppasid sellid aknast välja. Neil paistis olevat väga kiire. Mulle on alati meeldinud tutvuda uute huvitavate inimestega, sestap otsustasin järgneda. Neile järgi lidudes võttis minu peas maad veendumus, et härrased on pärit mõnest spordikoolist. Nad jooksid hästi, nad jooksid kiiresti, nad jooksid lausa suurepäraselt. Aga mina seevastu, võiks öelda, jooksin tollel ööl lausa võrratult! Olin neile kohe-kohe järgi jõudmas, kui seltsimehed tegid kiire manöövri ja põikasid ühte pimedasse kõrvalhoovi.
"Nüüd olete mul käes!" mõtlesin ma kahjurõõmsalt, sattudes samal hetkel vastamisi viie keskmiselt turske ja värskelt pöetud peaga kodanikuga (mõni võis olla ka mittekodanik). Igatahes esimene aimdus ütles mulle: "Nad ei mõtle minust hästi, pigem vastupidi"
Sellest hoolimata küsisin, et ega nad ei ole siit mööda jooksmas näinud kahte meesterahvast, suur kott käes. Olgugi, et jooksikud sealsamas nende laiade selgade taga ennast varjasid, ei olnud mehed kedagi ega midag näinud. See tundus kummaline. Eriti kummaline oli see, et nad lubasid mulle kohe lõuga anda, kui ma veel palju mölisen. Võtsin hetke järelemõtlemise aega, mida mulle ka lahkelt lubati, kaalusin kõik võimalikud variandid läbi ja läksin koju magama.
Variandid:
1. Variant: Oleks läinud jõuga oma asju tagasi võtma, mis oleks ilmselt lõppenud lõuga saamisega.
2.Variant: Oleks kutsunud politsei, isegi kui kaagid oleks viitsind niikaua oodata, mis on ülimalt ebatõenäoline, ei oleks politsei suutnud midagi tõestada, nagu tavaliselt. Uurimine oleks aega võtnud pool kuni kaks aastat ja selle aja jooksul oleks ma pidanud korduvalt ilmuma uurija vastuvõtule. Kohale ilmumata jättes oleks minu suhtes kehtestatud rahatrahv või arest. Tänan ei.
3.Variant: Koju minna, kahjud kokku lüüa ja magama heita. Mingid varastatud asjad ei kaalu üles seda ebamugavust, mida tuleb tunda Eesti politseiga suheldes.
Joonis 1. Gaasivaras põgeneb jalgrattaga (National Geographic, August 2005)
3 comments:
heheeee....naljakas lugu aga muidugi kahju et nii läks - mis sul siis pihta pandi?
Richardi vana seljakott ja Kino-onude kaamera juhtmed.
Ning selle peale tuleks kohe küsida - aga mis edasi? Ma arvan, et kaamerajuhtmetest sulatavad nad välja selle kõige tarvilikuma osa - vase ning richardi seljakoti viskavad nad seejärel ära.
Post a Comment