Banaani barakid vol2

Istun siin Tully linnas ja kaeban oma kurba saatust. Seljakotti mul enam ei ole, ei ole ka asju mis seal sees olid, minu yhikatoa uks on kinni pitseeritud ja 0ma viimase raha andsin ahnele interneti-kohviku pidajale. Aga oleks võinud minna ka teisiti. Et kõik ausalt ara rääkida, pean ma alustama yleeilsest päevast, kui ma paev otsa mõtlesin, kas viia oma pesu pesumajja ja maksta 5 dollarit voi hakata seda ise käsitsi pesema. Minu probleemile saabus ootamatu lahendus. Toolt koju jõudes avastasin, et terve tuba on tais ärritunud ja ägedalt zestikuleerivaid inimesi. Yks saksa tydruk oli oma voodist leidnud bedbug'i, selle asemel et ausa inimese kombel elukas maha lyya ja edasi elada läks ta oma leidu administratsioonile näitama. Siis see õige trall alles hakkas. Kohale saabus kahjuritõrje spetsialist, kes meie elamise pea peale pooras ja isiklikud asjad konfiskeeris. Bedbug'idega siin maal nalja ei mõisteta. Meie rõivad ja seljakotid topiti kolmeks paevaks myrgiaurutisse, pole riideid pole probleemi.
Kõik meie toa elanikud kyyditati õuepealsesse plekist kuuti, mida siinkandis bungaloks kutsutakse. Kõik oli kena, kuni järgmise hommikuni. Olgugi et oli laupaeva hommik, siis mina varase linnukesena tegin silmad juba kell viis lahti, ja mis ma näen. Kõrvalnari juures seisab must mees, tume kui eebenipuu ja katsub saksa tydruku kanni, endal ila suunurgast tilgub. Ma vaatasin, et asi pole õige ja ajasin murjani minema. Ise läksin kusele. Tulen tagasi, murjan jälle platsis. Simeleb bungalo ukse taga, ise veel muheleb lollakalt ja ytleb mulle muudkui "Good morning". Ajasin selle jobu uuesti minema ja heitsin sydamerahus magama. Poole tunni pärast ärkasin naaberonnist tuleva kisa peale. Naised karjusid hysteeriliselt ja pommutasid ustega. Aga kuna õige pea jai koik rahulikuks, siis magasin edasi.
Hommikul arkasin yles ja tahtsin kusele minna. Peldik aga oli politsei lindiga kinni pitseeritud. Lähemal vaatlusel selgus, et kogu motell oli politseinike ja kummikinnastes detektiive täis. Kui ma kysisin, et mis lahti on siis kasti mul uttu tõmmata ja juurdlust mitte segada.
No ma siis läksin ja vaadasin telekat, aga koik raakisid, et mingi koll on oosel bungalotesse sisse murdnud ja pyydnud tytarlastega seksuaalvahekorda astuda. Aga kuna keegi ei olnud täpselt seda selli näinud siis otsustasin ikka juurdlust segada ja detektiividega vestelda. Paistis, et ma olen ainuke, kes neile midagi mõistliku rääkis sest peale seda mindi ja pyyti vennike linna pealt kinni ja pandi puuri luku taha. Nyyd ma siis olen peatunnistaja ja pean politseisse minema abbosid määrama, mis on iseenesest suht lootusetu asi, sest minu arust on nad kõik jumalast yhte nägu.
Ok, siin ma siis nyyd istun seljakott ja riided on myrgiaurutis, raha ja isiklikud asjad on tuppa kinni pitseeritud ja tagatipuks pean veel politseisse minema abbosid uurima. Vot nii.

Banaani barakid

Kuhu me siis eelmine kord jäimegi? Ah jaa, härra Lont veetis aega kuumas ja kirglises Darwini linnas. Vahepeal on aga hulga asju merre voolanud, kaasa-arvatud Londi sokid, mis jokke likku said pandud. On toimunud kardinaalsed muutused . Lont on kyll lennutiivul kui bussirattail vuranud idakaldale. Cairns'i linnas oli Londil plaanis kohtuda Valdo Pandiga, kes teatavasti korallriffide pealinnas merikoka ametit peab. Too oli aga oma laeva liiga kaugele parkinud ja käies Londil viimaks loppes ramm ja kurnatuna puu alla lamama ta jäi.
Ja nii juhtuski, et ilma tubli Panti nägemata ma joudsin Austraalia banaani pealinna, millel nimeks Tully. Maandusin varjualuses nimega "Banana Barraks". Jah, hotelliks on seda palju kutsuda. On ju see mastaapne plekist ehitis rohkem kyyniks kolbulik, ja mina olen laevnik. Minu nari alumisele korrusele sättis ennast sisse yks tootemitaoline naisterahvas, keda hellitlevalt ka emaelevandiks kutsutakse. Iga kord, kui see proua kylge keerab, ei värise mitte ainult minu voodi, vaid ka pool barakki vaevleb maavärinaeelses agoonias. Igatahes esimesel ool jai uni veidikene napiks.
Siis algaski mu esimene toopaev banaanivabrikus. Just just, see on koht kus tehakse banaane. Hommikul bussi oodates ytles yks vanem naisterahvas: "Kui paar paeva veel niimoodi sajab, siis on varsti krokodillid linnas ja peab jalle matseetet kaasas kandma hakkama."
Yks halli habemega vanamees noogutas selle peale ja ytles: "Damn Crocos"
Ma arvan, et nad tegid nalja.
Veel kuulsin ma nende toredate vanainimeste kaest, et kuskil kohalikus vanadekodus pidi elama yks Eesti vanaproua, kes on yldiselt "lovely lady" aga ilmselt on ta korvad pea alla pannud, sest pole tast ammu enam kuulnud midagi, aga muidugi oleks tal hea meel kui noorharra votaks vaevaks talle kylla minna, sest kindlasti pole proua ammu enam oma emakeeles konelda saanud.
No ja siis oli paev otsa tood banaanivabrikus, kus ma yldiselt vottes tootasin banaanide riputajana, aga et vaga igav ei oleks siis aiatasin vahepeal banaanikottijaid ja banaaniloikujaid.
Siis oligi toopaev labi ja laksin poodi sisseoste tegema kui jarsku minu ees yks malbe neiu ytles teisele veel malbemale neiule puhtas Eesti keeles:
"Ootame veel natuke, voi hakkame kohe jooma?"

Maroko

Joonis 1. Soe Marrakech
Joonis 2. Hakkab pihta
Joonis 3. kylm
Joonis 4. Coca-Cola
Joonis 5. Austraalia +50 saapad
Joonis 6. Jargmine paev laks ilm ilusaks
Joonis 7. Poisid teevad nalja
Joonis 8. Mehed myyvad traati

Ventilaator

Pohiline on see, et tuleb olla maru rahulik. Eile hostelis lamades hakkasin silmadega ventilaatori labasid jalgima...kohe hakkas palav.

Sm Lont antipootias vol 2

Kuuldused nagu oleks sm. Lont lusika nurka visanud, ei vasta toele. Nurka ei ole ta visanud ka reisipauna. Parast seda kui Lont jai Pohja Aafrika korgemat tippu, Jebel Toubkal'i vallutades, hirmsa lumetormi katte ja pidi pimedas alla tagasi koperdama, leidis ta ennast yhel hommikul hoopis teisel pool maakera. Varavalges Darwini lennujaamast valja astudes loi kuum ja niiske ohk vanal spordimehel hinge kinni. Paike polnud veel tousnud...

Karl Londi feminisminurgake

Sirvides mõne nädala tagust Eesti Ekspressi, avastasin rahuldustundega, et kuskilt on välja ujunud järjekordne kodumaine feminist. Eesti puhul, kus feminism on täiesti marginaalne nähtus, on see igati tervitatav. Kunagine feministide vapiloom Barbie Pilvre on juba ammu mehele läinud ja hüljanud oma tollased ideaalid.
Niisiis Ekspressi ajakirjanik Kätlin Kaldmaa on hakkama saanud igati tubli looga, kus võtab taaskord üles teema eesti mehe mõttetusest. Pealkirjaks "Eesti kui esimene Euroopa amatsioonide riik". Loo telg on lühidalt järgmine. Eesti mees on võimeline küll lapsi tegema, aga laste kasvatamisest hoiab ta eemale. Kuna isa ei ole, siis satub laps ema mõju alla. Tüdrukud võtavad üle oma tegija ema käitumismudeli ja neist kasvavad supervõimekad naised samas kui poisid tunnevad tohutut alaväärsust, et nende isad on jobud ja muutuvad pikapeale samasugusteks vastutusvõimetuteks limukateks. Kui siia lisada veel haridussüsteem, kus tütarlapsed on märksa võimekamad, siis ei võtakski palju aega, kui Eestist saab Euroopa esimene amatsioonide riik, kus kõik võtmepositsioonid on naiste käes. Mehed seevastu kasutavad oma kõikumalöönud positsioonide kindlustamiseks kõiksugu korporatiivseid vahendeid. Sellise häbiväärse ringkaitse üheks parimaks näiteks olevat meie oma Riigikogu.

Hämmastav!



Joonis 1. Ekspressi ajakirjanik Kätlin Kaldmaa

Seks vs.Tants

Kust leida motivatsiooni, et õhtul tantsu tundi minna? Aga loomulikult selle pärast, et naistele meeldivad mehed, kes oskavad tantsida. See, et sa oled käinud mitu aastat Brasiilia Jiu jutsu trennis ja suudad paljaste kätega inimese ära kägistada, see jätab naised täiesti külmaks. Elu on ikka ebaõiglane ja naised täiesti ebaloogilised. Ei oska nad tõelistest väärtustest lugu pidada! Tants on ju teatavasti, ei midagi muud, kui imiteeritud suguühe. Ja naised on varmad kasutama võimalust asendada reaalne seks tantsuga. Naistest tuleb muidugi aru saada, kuna seksist tulenevad võimalikud tagajärjed on naiste jaoks energeetiliselt palju kulukamad. Ma mõtlen siinkohal rasestumist või potentsiaalituid suhteid, mõttetute meestega, mille jooksul hulga väärtuslikke munarakke tühja läheb. Naise jaoks on niisiis kasulik võimalikult palju tantsida ja seksida ainult siis, kui kõik on kindel.
Seemnerakkude tootmine, võrreldes munarakkudega on energeetiliselt naeruväärselt odav ning mehed üldiselt võttes rasedaks ei jää. Seega mehel pole vaja nii palju tantsida, kui ilma saab.
Siit järeldus: Mehed tantsivad naiste pärast, naistele lihtsalt meeldib tantsida.