Eurooplase jaoks kõige harjumatum on indialaste hoolimatu suhtumine hügieeni. Kolkatas on üks imposantne seitsmekorruseline hoone, millel kiri:"Üleriigiline puhtuse ja hügieeni instituut". Miskipärast on ka selle maja ümbrus täpselt sama räpane kui kogu ülejaanud linn. New Dehliga ei anna Kolkata't muidugi võrrelda. Seal on piirkondi, kus kõik müürid ja majaseinad on umbes meetrikõrguselt tugevalt erodeerunud. Kuna sellist leiutist nagu peldik, suurem osa rahvast ei tunnista, siis mehed lihtsalt kusevad vastu seina ja naised kükitavad tänaval ja õiendavad oma asju pika sari varjus. Sestap ringi jalutades on mõistlik hoida keset tänavat, kuna seal on junnide kontsentratsioon väiksem.
Üldiselt korjavad õhtumaisest kultuuriruumist pärit rändajad varem või hiljem üles mõne kurja bakteri, mis nende sisikonna pahupidi pöörab ja peldikust võib saada enimkülastatud vaatamisväärsus. Nõuka ajal elanud inimestele on seal muidugi palju nostalgilist, minule isiklikult tuli lapsepõlv meelde ja juhtum kuidas Karksi-Nuia bussijaama peldikus üks proua kunagi läbi põranda vajus ja otse lampkasti kukkus. Hiljem pidi Valga Tallinna liinil sõitnud bussijuht kogu tee ust lahti hoidma. Indias bussijuhtidel sellist kysimust ei teki, suuremal osal bussidest ja rongidest ei olegi võimalik uksi sulgeda. Aga jah söögist. Mina sõin ilma suuremalt valimata pea kõike, mida tänavalt saada oli. Teise nädala alguseks olin juba valmis uskuma, et mind need India patsillid ei murra. Aga vara rõõmustasin. Pauk tuli sealt, kust ma seda poleks osanud oodata. Varanasi - New Jalpaiguri rongis vennastusin India sõduritega, kes mulle külalislahkelt viskit pakkusid. Viski on Indias tõeline staatuse sümbol. Kuna viski on kallis, siis suudavad seda endale lubada ainult väga kõvad mehed. Nii rongipersonal meid ka kohtles, restoranvaguni teenistujad tõid meile topeltportsud, vagunisaatja kysis eriti tihti, kas meil on ikka kõik hästi ja rongilaulikud laulsid eriti ilusasti ja pikalt. Viskist ei jää keegi haigeks, eriti kui tarbida sama suuri koguseid kui indialased, kes juba peale kolmandat pitsi silmad pahupidi ajavad. Kogu kurbloolisus seisnes selles, et härrad lahjendasid seda mingi kahtlase kraaniveega, mis mulle ka saatuslikuks sai. Oli plaan Darjeelingu lähedale mägedesse matkama minna, aga sinnasamasse, linna kõige odavama hotelli peldikusse, ma selle plaani välja pasandasin ja pärast kallasin veel vett peale ja nii kaks päeva järjest.
Transpordist. Rongisõit on uskumatult odav. Näiteks 33 tunnine, 2150 kilomeetrine, loksumine Kolkatast Mumbaisse maksab Eesti rahas umbes 130 krooni! Ka takso ja riksahinnad on väga mõistlikud, kui jätkub viitsimist tingida. Mina selles väga osav ei ole. Lonely Planetis oli selge sõnaga öeldud, autoriksa lennujaamast lähiliinide rongijaama maksab 15 ruupiat. Riksamees kysis sada. Mina arvasin, et sada on liiga palju ja vennike oli nõus taksomeetri sisse lülitama. Siis ma võin ise veenduda, et hind on selline. Istusin masinasse, vana surus gaasi põhja ja andis tuld, aga ülla-ülla, taksomeetrit sisse ei lülitanud. Kui ma püüsin tema tähelepanu sellele juhtida siis tegi ta näo nagu ei kuuleks mind ja litsus ainult gaasi. Kohale jõudes, selle asemel, et selliga väitlema hakata, arvutasin hinna kroonidesse, mis tähendas et summa tundus ikka naeruväärselt väike ja maksin ära. Hiljem, aru saades kui lollilt olin ma jälle petta saanud, kasutasin esimest ja viimast korda selle reisi jooksul vägivalda ja virutasin endale vastu lõugu. Alumine lõualuu valutas pärast pool päeva. Vat nii juhtub kui oma hingeõnnistuse eest hoolt ei kanta. Veidike leevendas minu maailmavalu teadmine, et rongipilet Mumbay kesklinna(30 km) maksab seitse ruupiat
(1,75krooni)
Joonis1. West Bengal on India viimane tana-rickshaw'de kants. Ülejäänud riigis on paljasjalgsete meeste poolt veetavad kärud ära keelatud. Samas mida hakkavad sellid tegema kui nende business keelu alla pannakse. Niisama tänaval kerjama?
No comments:
Post a Comment