Head Vabariigi aastapäeva!

Vabariigi aastapäeva paraad Narvas. Foto on pärit Eesti Päevalehest, http://www.epl.ee

GeoGeo Talimängud

Kokkuvõtvalt Indiast

Eurooplase jaoks kõige harjumatum on indialaste hoolimatu suhtumine hügieeni. Kolkatas on üks imposantne seitsmekorruseline hoone, millel kiri:"Üleriigiline puhtuse ja hügieeni instituut". Miskipärast on ka selle maja ümbrus täpselt sama räpane kui kogu ülejaanud linn. New Dehliga ei anna Kolkata't muidugi võrrelda. Seal on piirkondi, kus kõik müürid ja majaseinad on umbes meetrikõrguselt tugevalt erodeerunud. Kuna sellist leiutist nagu peldik, suurem osa rahvast ei tunnista, siis mehed lihtsalt kusevad vastu seina ja naised kükitavad tänaval ja õiendavad oma asju pika sari varjus. Sestap ringi jalutades on mõistlik hoida keset tänavat, kuna seal on junnide kontsentratsioon väiksem.
Üldiselt korjavad õhtumaisest kultuuriruumist pärit rändajad varem või hiljem üles mõne kurja bakteri, mis nende sisikonna pahupidi pöörab ja peldikust võib saada enimkülastatud vaatamisväärsus. Nõuka ajal elanud inimestele on seal muidugi palju nostalgilist, minule isiklikult tuli lapsepõlv meelde ja juhtum kuidas Karksi-Nuia bussijaama peldikus üks proua kunagi läbi põranda vajus ja otse lampkasti kukkus. Hiljem pidi Valga Tallinna liinil sõitnud bussijuht kogu tee ust lahti hoidma. Indias bussijuhtidel sellist kysimust ei teki, suuremal osal bussidest ja rongidest ei olegi võimalik uksi sulgeda. Aga jah söögist. Mina sõin ilma suuremalt valimata pea kõike, mida tänavalt saada oli. Teise nädala alguseks olin juba valmis uskuma, et mind need India patsillid ei murra. Aga vara rõõmustasin. Pauk tuli sealt, kust ma seda poleks osanud oodata. Varanasi - New Jalpaiguri rongis vennastusin India sõduritega, kes mulle külalislahkelt viskit pakkusid. Viski on Indias tõeline staatuse sümbol. Kuna viski on kallis, siis suudavad seda endale lubada ainult väga kõvad mehed. Nii rongipersonal meid ka kohtles, restoranvaguni teenistujad tõid meile topeltportsud, vagunisaatja kysis eriti tihti, kas meil on ikka kõik hästi ja rongilaulikud laulsid eriti ilusasti ja pikalt. Viskist ei jää keegi haigeks, eriti kui tarbida sama suuri koguseid kui indialased, kes juba peale kolmandat pitsi silmad pahupidi ajavad. Kogu kurbloolisus seisnes selles, et härrad lahjendasid seda mingi kahtlase kraaniveega, mis mulle ka saatuslikuks sai. Oli plaan Darjeelingu lähedale mägedesse matkama minna, aga sinnasamasse, linna kõige odavama hotelli peldikusse, ma selle plaani välja pasandasin ja pärast kallasin veel vett peale ja nii kaks päeva järjest.
Transpordist. Rongisõit on uskumatult odav. Näiteks 33 tunnine, 2150 kilomeetrine, loksumine Kolkatast Mumbaisse maksab Eesti rahas umbes 130 krooni! Ka takso ja riksahinnad on väga mõistlikud, kui jätkub viitsimist tingida. Mina selles väga osav ei ole. Lonely Planetis oli selge sõnaga öeldud, autoriksa lennujaamast lähiliinide rongijaama maksab 15 ruupiat. Riksamees kysis sada. Mina arvasin, et sada on liiga palju ja vennike oli nõus taksomeetri sisse lülitama. Siis ma võin ise veenduda, et hind on selline. Istusin masinasse, vana surus gaasi põhja ja andis tuld, aga ülla-ülla, taksomeetrit sisse ei lülitanud. Kui ma püüsin tema tähelepanu sellele juhtida siis tegi ta näo nagu ei kuuleks mind ja litsus ainult gaasi. Kohale jõudes, selle asemel, et selliga väitlema hakata, arvutasin hinna kroonidesse, mis tähendas et summa tundus ikka naeruväärselt väike ja maksin ära. Hiljem, aru saades kui lollilt olin ma jälle petta saanud, kasutasin esimest ja viimast korda selle reisi jooksul vägivalda ja virutasin endale vastu lõugu. Alumine lõualuu valutas pärast pool päeva. Vat nii juhtub kui oma hingeõnnistuse eest hoolt ei kanta. Veidike leevendas minu maailmavalu teadmine, et rongipilet Mumbay kesklinna(30 km) maksab seitse ruupiat
(1,75krooni)

Joonis1. West Bengal on India viimane tana-rickshaw'de kants. Ülejäänud riigis on paljasjalgsete meeste poolt veetavad kärud ära keelatud. Samas mida hakkavad sellid tegema kui nende business keelu alla pannakse. Niisama tänaval kerjama?

Gorkhaland vabaks!

Darjeelingu piirkonna kõige arvukam rahvusrühm on Gorkha mägihõimud, kes on ka poliitiliselt kõige aktiivsemad. Alates kaheksakümnendatest aastatest võitlevad nad oma iseseisvuse eest, kohkumata tagasi ka poliitilistest mõrvadest. Viimasel ajal rõhutakse rohkem rahumeelsetele vahenditele nagu näiteks keeldumine riigimaksude maksmisest, kaasa-arvatud elektri- ja telefoni arved. Inimesed vahetavad oma autode numrimärke ametlike WB (West Bengal), mitteametlikeGL (Gorkhaland) vastu. Põhiline võitlusvahend on aga massiivsed meeleavaldused. Sattusin ise ühe keskmesse, oli päris võimas. Inimesed skandeerisid peamiselt tiibetikeelseid loosungeid, aga ka väheste turistide meeleheaks mõningaid ingliskeelseid, nagu:

"We want Gorkhaland!"

"We want justice!" ja nii edasi.

Suurem osa rahvast küll ei tundunud eriti entusiastlikud ja skandeerisid üsna loiult. Mida ei saa aga pahaks panna, eks nad teevad seda juba viimased kolmkümmend aastat, ilma et midagi põhimõtteliselt muutunud oleks.

Püha Kolmainsus

Paadiehitus

Sitt on hinnas

Enne kui lehma sitt jõuab jahtuda, on see juba yles korjatud. Mis seal salata püha lehma koogilõkke ääres on mõnus istuda küll.

Vennad tihedad

Varanasi on kuulus vaimukeskus, mille templites tegeldakse peamiselt lihasuretamise ja narkomaaniaga. Kuid on ka yksikuid erandeid, avastas Lont oma meeldivaks yllatuseks. Yhes Raj Ghati lahedal paiknevas templis teenitakse jumalaid hoopis teisel moel. Terves kehas terve vaim. Lont haaras isegi voimalusest ja tostis jumalate meeleheaks natuke pommi. Pommid on ikka taiesti ajuvabad siin maal, need on rohkem mingiks veiderdamiseks kui toeliseks rebimiseks moeldud. Oleks veidi maadelnudki, aga maadluspaev on kolmapaev.

Mõned klõpsud

Taj Mahal

Taj Mahali vaatamine maksab India turistile 20 ruupiat, välismaisele 750. Kui ruupiad umbes neljaga jagada siis saab kroonid. Ilge nöörimine, mõtlesin. Mingite majade vaatamine pole mind kunagi erutanud, iseäranis kui selle eest raha kysitakse. Riksajuht Bobby käis kohe valja idee, et võiks minna teisele poole jõge ja vaadata seda maja niikaua kui meeldib ja täiesti tasuta. Siis me tingisime natuke, Bobby alustas neljasajast, mina sajast, kahesaja peal saime kokku. Järgmisel hommikul kell viis oligi Bobby hotelli värava taga ja panime Taj Mahali poole ajama. Teisele poole jõge on oma seitse kilomeetrit, aga ikka jõudsime ilmselgelt liiga vara kohale. Istusime siis kohalike härrasmeestega lehmakoogilõkke aares ja ryypasime tsaid, kuni valgeks läks. Siis tegin oma kohustuslikud klõpsud Taj Mahalist ja läksime linna peale hängima. Riksat juhtisime jälle kordamooda. Rahvale tegi see palju nalja kui valge mees riksat juhtis ja Bobby tähtsa näoga taga istus ja pilti tegi. Kui tagasi jõudsime ja ma talle raha andsin, siis arvas ta, et seda on ikka päris palju ja me võiks ikka linnapeal veel mõne tiiru teha. No siis tegime.

Väiksed hangeldajad seebiks!

Taj Mahali juures palkasin veloriksa, no tegelikult palkas riksamees ennast mulle, aga mul oli yks tingimus, tema istub taga, mina väntan. Selgus, et selle pilli juhtimine eeldab päris häid kaskadöörivõimeid. Tee peal korjasin peale kõik lapsed kes mulle midagi myya yritasid. Kui nad maha läksid siis ytlesin, et sõit maksis viis ruupiat. Kui nad hiljem mulle veel mingit sodi pyydsid pähe määrida, siis teatasin et maksku enne võlg ära, siis ostan. See võttis neil natukeseks äri-isu ära .

Dehlist Agra'sse

Dehli Agra rongi teise klassi vagun oli täis, nagu peab. Istusin koos viie Lahke India dzentelmeniga yleval pagasiriiulil. Seal oli marksa rohkem ruumi, sest all istus meie pingivahes 14 inimest, pluss umbes kymme inimest, kes seisid. Soit ise oli lobus. Naised laulsid ja mängisid trummi. Yks transvestiit ehk hijra, nagu neid siin kutsutakse, tegi paar tantsunumbrit. Mängisime pakiriiuli poistega mitmeid osavus ja sportmänge. Yks oli mingi käteplaksutamine ja teine vana hea käesurumine. Ei ole vist vaja markida, et käesurumises väikestest indialastest Londile vastast ei olnud. Yldse oli Lont, kui teise klassi vaguni ainuke valge inimene, suur vaatamisväärsus. Inimesed tulid juttu ajama, pakkusid oma toitu ja olid yldse vaga sobralikud. Igayks kiitis oma kodukohta ja arvas, et ma peaks ikka seda kylastama. Yks rongilaulik pani mind isegi laulu sisse. Lugu ise oli hindikeelne, aga Rajesh, mu pakiraaminaaber tolkis, et mul olla heledad juuksed, sinised silmad ja et ma lahen Agra'sse, no ja siis oli seal veel paar kohta mille peale koik naerma hakkasid, aga mida mulle miskipärast ei tolgitud.

Paharganj'i linnaosa

Delhi koige rõvedamad ja odavamad hotellid asuvad rongijaama vastas, Paharganji linnajaos, või vahemaalt Lonely Planet nii vaidab. Valisin huupi yhe peldikusarnase hotelli, milles öö pidi maksma 160 ruupiat. Dehli kohta pole paha. Kuna mul täpset raha polnud, siis andsin 200. Nägin juba portjee väikeste seasilmade ahnest pilgust et seda yleliigset 40 ruupiat näen ma viimast korda. Nii oligi, härra teatas, et 40 on deposiit ja selle saan kätte alles hommikul, kui ära lähen. Natuke arusaamatuks jäi mille eest see deposiit oli, sest toas ei olnud ei linu, patja, mööblt, aknaid, lukku, võtmest rääkimata. Ei vaja vist mainimist, et kõik oli uskumatult räpane. Higi, veri, sperma, röga pori, hallitus, sitt ja rõve lehk. Aga kuna ma polnd paar viimast paeva horisontaalasendis maganud, siis ei olnud ma yleliia nõudlik ja viskasin ennast sydamerahus magama.
Hommikul, nagu arvata oli, põõnas valvelaua tyyp leti peal hambad laiali, nagu pyha lehm, ega teinud väljagi kui ma teda raputasin ja oma 40 ruupiat nõudsin. Ainuke efekt mida ma saavutasin, oli see, et vennike keeras teise kylje ja hakkas kõvemini norskama. Pole mõtet mingi 10 krooni parast inimesel pead lõhki lyya, mõtlesin ma ja astusin uksest välja. Sedasama mõtles ilmselt temagi.