Sunday, April 20, 2008

Seeding




Mullawe on koht maailma aarel, edasi on ainult korb. Viimased seitse aastat on olnud ikaldus, ning suur osa Elanikest on suundunud rannikule "Egiptuse lihapottide" manu. 2002 aastal elas siinkandis 1150 inimest, nyyd ainult 750. Kohaliku kortsu-maniku sonul kais tema kortsis yheksa aastat tagasi keskmiselt 100 inimest paevas. Kui nyyd tuleb 20 kundet, siis on see tahtis paev. Ohtuste uudiste ilmateade on paeva tippsyndmus, kogu pere koguneb teleka ette ning loeb iga sona ilma-onu huulit, "tuleks ometi vihma". Yle-eilseni tegelesime kylvihoo-aja ettevalmistusega, ja siis...Tuli vihma, tervelt 10 mm! "Seeding" laks lahti, kell viis pollule, kell 11 tagasi. Ja nii jargmised 6 nadalat. "Seeding" ise-enesest on lihtne too. Tuleb lihtsalt traktoris istuda ja oigel ajal oigeid nuppe vajutada. Traktor soidab autopiloodil, 8 km/h. Koigepealt valin pardakompuutrist oige programmi, siis autopiloot peale ja tuld! Yhest pollu otsast teise umbes 15 minutit, autopiloot maha, kylvimasin yles , traktor ymber poorata, autopiloot sisse, kylvik alla, tagasi 15 minutit, nii edasi ja nii edasi... Monus too, kui ei pea parasjagu traktorit poorama, siis saab raamatut lugeda voi kompvekke syya. Pildid on mul ainult kylvi ettevalmistusest, sest tuli liivatorm ja tuiskas mu fotoka tais.

Tuesday, April 15, 2008

Muddy water blues
















Joonis 1. Minu saar
Joonis2. Vosainimene, Margaret Riveris, Marts 2008

Monday, April 14, 2008

Mullawe


Täna oli mul tähtis vestlus farmeri naisega. Kõigepealt sõitis raamatukogu ette suur valge maastur, kust hakkas välja pudenema igas suuruses ja vanuses lapsi, lõpuks ka matriarh ise. Erinevalt Richardist, oli tema väga põhjalik. Arutlusele tuli kõik, alates minu lapsepõlvest, kuni tänapäevani valja.
F:"Where you have grown up?"
M:"In countryside, we have a small farm, nothing special, grow some potatoes and stuff."
F:"Are you good in technology?"
M:"I can drive a tracktor from Soviet time. You can't do that, if are not good in technology. Soviet tractor never work properly. Sometimes you need two man just to start it. Russian engineering, that's a bizzare! With western machines I never had have a problems."
F:"Where were you living here in Geraldton?"
M:"In mine street backbacker's"
F:"I never been there, how it looks like?"
Tanu Nuumile, kes seal elanud oli, suutsin ma mingisuguse hinnangu anda. Yldse on see täiesti mystika, kuidas ingliskeelses maailmas on toointervjuu kõige määravam osa sinu elukoht. Never ever ära ytle, et sa elad "in bush" või mingis muus kahtlases kohas. Nad arvavad, et võivad inimese kohta kõik oelda ainuyksi selle jargi, kus ta elab. Võsas elavad aborigeenid ja aborigeenid on "fucking bustards". Seega kui valge mees elab "in bush" on tema "bustard too".

Lõpuks, peale pooletunnist vestlust, jõudsime kokkuleppele ja õhtul sõidan oma uude koju, Mullawe'sse. Esimese nädala jooksul saan otsustada, kas mulle meeldib see koht või mitte. Edaspidi peab meeldima.

Joonis 1. Mullawe on see roheline laik kaardil

Sunday, April 13, 2008

Geraldton


David Non don't give up




Merivähkide hirm, Daivid Non, saabus kolmepäevaselt pyygiretkelt. Selle asemel, et rõõmsa merimehe kombel kõrtsu pummeldama minna, viidi ta hoopis haiglasse. Diagnoosiks mädanev käsi ja kõrge palavik. Doktor arvas, et nyyd tuleks kyll käele vähemalt viis päeva puhkust anda. Nojah, mis yhe õnnetus see teise õnn, nagu oeldakse. Mul avanes suureparane voimalus Nuumi asemel lobstereid pyydma minna...kui ma poleks farmer Richardiga juba diili teinud ja ennast põldu harima lubanud. Nojah, mina kui mandri poiss, ega ma ei talugi seda pidevat kõigutamist. Traktor on laeva korval ikka vägagi stabiilne sõiduvahend. Ja nagu oeldakse, "Põllumees põline rikas." Igatahes David Non ei andnud alla ja läks jargmine hommik jälle ookeanile lobstereid pyydma. Ja nyyd kõik palvetage Nuumi eest, sest juba Jeesus ytles "You can't keep a good man down!"

Joonis 1. Nuum teeb jaakompressi
Joonis 2. Nuum haigemaja vastuvõtus, paremalt vasakule: Doktor, David Non, kapteni naine.
Joonis 3. Jesus, don't keep good man down

Don't think twice, It's allright


"Do you have any experience?"kysis lobsteri-paadi omanik.
"Yes I have. I have worked as sailor." jättes targu mainimata, et see "sailing experience" pärineb põhiliselt Emajõel lodjaga sõitmisest. Ok, lõpp-kokkuvõttes jäi see töö mul saamata, enivei, nagunii oleks merehaigeks jaanud. Kusjuures peamiseks põhjuseks ei olnud mitte kogemuse puudumine, vaid see, et ma olen "backpacker" seega ilma kindla töö ja elukohata ja seega yldse ebausaldusväärne. Siit moraal, kui tahad korralikku tasuvat töökohta, siis kõigepealt peida oma seljakott ara. Teiseks osta auto. Kolmandaks hangi elukoht. Kui aga ei ole raha, et auto ega elukoha jaoks? Siis tuleb loota juhustele.
Hakkasin just Dongarasse hääletama, kus mul selle eelmainit lobsteri-mehega kokkusaamine oli. Oolrait, sätin ennast linnaserva haaletama, kui kohale väntab keskealine meesterahvas. Sätib ennast täpselt minu ette ratast timmima. No tore lugu, keegi ei vota sind ju peale, kui mingi tyyp sinu ees ratast parandab. Härrasmees, nagu ma olen, alustasin vestlust:
"Beaticful weather for fixing bicycle"
"Yes it is" vastas ta ning lisas samas
"These rent bicycles are real rubbish"
"Yes they are, indeed" vastasin armulikult.
Laskusime elavasse keskustellu. Peagi selgus, et tegemist on sisemaa farmeriga, kes on tulnud rannikule nädalavahetust veetma. Ja nagu kõigil farmeritel on ka temal algavaks kylvihooajaks vaja "tracktor drivers". Miks ei võiks see olla mina, teatasin ma tähtsalt:
"Ihave worked as tracktor driver for Ireland apple farmers" Eks ta ole, mitu ounapuud sai päris korralikult ara aestatud "because my agressive driving style", nojah aga eks pärast vihma oli maapind libe kah, aga seda ei hakanud ma muidugi potensiaalsele tööandjale ytlema.
Farmer oli siiras vaimustuses:
"I'll pick you up on Monday and show you my farm"
Nyyd on asjad siis nii-kaugel, et ylehomme on mul kohtumine farmeri naisega, kes siis peab oma lõpliku "ei" voi "jah" sona ytlema.

Joonis1. Mikk "Micky" Gaskoff traktoriroolis, Iirimaa 2007

Saturday, April 12, 2008

"Omakinga" allakaik ja tõus



Pärast seda, kui mu "Omakinga" sandaalid neljat korda purunesid, ei olnud mul tahtmist neid enam nõeluda ning nad leidsid oma kuulsusetu lõpu kaubanduskeskuse prygikastis. Laksin poodi, et uued sandaalid soetada, aga see ei olnud nii lihtne. Myya teatas, et sandaale ei ole, talvised jalanõud tulevad alles jargmine nädal myygile, aga meil on kylluse moekaid varbavahe plätusid. Tõsi ta on, rõhuv enamus Geraltdoni elanikke kannab varbavahe plätusid. Ostsin ka endale need moekad aksessuaarid. Ma ei teadnud oma teo tagajargi.
Pärast kolme kilomeetri pikkust rännakut tagasi oma laagripaika olin ma nõus vanduma, et need jalanõud on valja mõelnud Hispaania inkvisisatsioon, selleks et aeglaselt ja piinarikkalt eraldada suur varvas ylejaanutest. Peale selle ei suutnud ma kokku lugeda, mitu korda need saatana sigitised mul jalast ara kukkusid. Ma arvan, et kõik need näiliselt õnnelikud inimesed, kes tanaval naeratades vastu jalutavad, varbavahesuss hooletult jalaotsas, tegelikult teesklevad. Aga mis teha, mood nõuab ohvreid.
Seoses moe-ohvritega meenus mulle lugu Kevadbandi kitarriheerosest Jimi Hendriksist, kes selleks et moekas välja näha lasi omal munad maha lõigata. Järgnev lugu pärineb Vana Kartuli mälestustest:
"J
imi oli kyll kõvasti vastu punninud, aga naine ei jäta joru: „Kus sa lähed niisuguste rõvedate karvaste kottidega! Saksamaal ja igal pool on enamikud mehed juba ammu lasknud need maha lõigata. Eriti nilbe on, kui lähed kuskile sauna või pärast trenni duši alla. Siis teised mehed näevad ja naeravad. Aga ega siis, kui sul püksid jalas on, see vaatepilt palju parem ole – põhimõtteliselt on munad ikka näha. Eriti hull on veel siis, kui kõvaks läheb ja püksid turritama hakkavad. Kus siis selle häbi ots ja arvesta, et püksid venivad niimoodi välja. Meid kutsutakse järgmisel nädalal kursaõe sünnipäevale, aga sind ei või niimoodi kaasa võttagi. Seal on väiksed lapsed ja mis nad peavad nendest sinu kottidest arvama!”"

Mina ei lasknud ennast pikalt eksitada, järgmine paev läksin tagasi ja kaevasin oma sandaalid prygikastist välja, olgugi et nad on katkised ja haisevad. Parem on olla rõve, kui ilu nimel kannatada. Võibolla tõesti Austraallased, kelle elu pikim jalgsi-rännak on kaubakeskusest autoni, suudavad selle ebamugavusega leppida, aga matkajale selline ebapraktiline jalanõu ei sobi.


Joonis1. Trendikad varbavaheplätud
Joonis2. "Omakinga" nahksed jalavarjud

Thursday, April 10, 2008

On the road




Hääletamine iseenesest on lihtne. Tee-ääres käsi õieli seismine ei ole mingi kunst, isegi kui autod peale ei võta. Põhiraskus seisab ees, kui oled sattunud suurde linna. Suures võõras linnas on hääletaja abitu.
Oligi nii, hakkasin Perth'ist välja minema. Koigepealt istusin vale linnalähi-rongi peale. Läksin maha. Ootasin tagasisuuna rongi. Sõitsin tagasi keskjaama. Sõitsin yhe peatusevahe ja avastasin, et mu pilet ei kehti sellel liinil. Läksin maha et uus pilet osta. Ei olnud piisavalt mynte piletimasina jaoks. Otsisin pool tundi kohta, kus saaks mynte vahetada, ei leidnud. Ootasim kuni tuleb uus rong. Soitsin yhe peatusevahe jänest. Järgmises peatuses leidsin yhe hiinlase putka. Vahetasin mynte. Ootasin järgmist rongi. Soitsin loppjaama. Hakkasin North Higway poole astuma. Kolm kilomeetrit. Avastasin, et olen ennast 180 kraadi valesti orienteerinud. Tagasi, 3 km. Oige North Highway poole, veelkord 3 km. Ootasin pool tundi oma esimest autot ja aidaa...nii lihtne see oligi! Selle aja peale oli muidugi ohtu katte jõudnud. Hoolimata sellest jõudsin kolm autot kinni pidada ja jouda Perthist umbes 80 km kaugusel asuvasse kohta nimega, GinGin. Siit moraal, hangi koigepealt korralik kaart ja alles siis hakka linnast valja murdna.
GinGin on maailma yks maailma kõige mõttetumatest kohtadest. Sellest oli aru saanud ka kohaliku bensujaama myya, kelle käest ma jäätist ostsin. Kui ma jaamast vläjusin, jooksis ta mulle järele ja hyyis ahastava haalega:
"Where are you gooooing, there are no place to go!?"
Ma ei lasknud ennast sellest häirida ja keerasin ennast bensuka taha võssa magama. Hommikul naitas GinGin veelkord oma mõttetust, ma haaletasin seal yle tunni, enne kui auto peale sain! Uskumatu, seni on Austraalias 40 minutit rekord. Igatahes edaspidi komplikatsioone ei esinenud ja nuud olen Geraldtonis ja kohtasin meremees Nuumi.

Ahjaa, GinGin'i veekraanidest jookseb soolane vesi, pane aga villimisliin kylge ja hakka mineraalvett myyma.


joonis 1. Vosainimese elamu GinGini bensiinijaama taga
joonis 2. Geraltdoni abbo, kes vastab koigile kysimustele:"They have left me alone!"
Mina:"Take a banana"
Abbo:"Yes I like banana, they have left me alone!"
Mina:"."
Abbo:"I have been there, but they have left me alone!"
Mina:"Who?"
Abbo:"They, who left me alone!"
Mina:"Ah, nevermind"
Abbo:"You don't care, because they left me alone!"
Kas annab veel segasemat juttu ajada?

Monday, April 7, 2008

Võsainimene on tragi

Saatuse tahtel sattusin jalle telkima South-Fremantle randa. Eelmisel korral põõsaste vahel telkimiskohta otsides sattusin võsainimese laagrile. Laskmata end sellest häirida valisin paremuselt järgmise põõsa. Seekord aga avastasin, et võsainimene on oma vana laagri täis roojanud ja kasutab nyyd minu magamiskohta. Jalle samad tegutsemisjaljed: roheline telk, nahktagi, hulgaliselt taiskirjutatud pabereid ja uue lisandusena naisterahva punased aluspyksid. Mistarbeks need head on, ma ei tea.

Egas midagi, laks juba pimedaks ka. Panin telgi plikside van'i kõrvale parkimisplatsile.

See oli viga!

Oosel hakkas muidugi vihma sadama. Ma, siin hiljuti markisin, et vett laseb läbi ainult telgi katus, see ei ole nii. Vett laseb labi ka telgi põhi, ainult et valjastpoolt sissepoole aga mitte seest välja. Kogu see vesi, mis muidu imbub maa sisse, jooksis nyyd koik minu kylje alla. Odav telk on ikka hea, see ei lase inimesel laisaks muutuda. Ylejaanud oo saatsingi mooda riideid kuivatades ja laagrit kuivemale pinnasele tõstes.

Tana laksin tublist Iirisest ja Annist lahku, nyyd olen jalle jalamees. edasi põhja poole, kui just Harvey lihakombinaadist ei helistata ja liiga head diili ei pakuta.

Tavaline tornipede


Nagu öeldud, kohtusin siin Austraalias Eestlasi, maailm on ikka väike. Lisaks kõigele elasin ma kahega neist lausa yhes korteris, maailm on ikka väga väike. See-eest Austraalia on suur, väga suur. Gruuvisime kolm päeva mooda Edela-Austraaliat ringi. See on sama hea, kui tigu oleks alustanud ymber Eesti matka. Austraalia kaardi peale vaadates ei ole võimalik meie teekonda mõõta, seda pole olemas, vat selline tyhisus on vaike inimene suure Rohelise Mandri kõrval! Tubli Veronn oli meile koostanud imelise reisimarsruudi, mis põhiliselt sisaldas kõiksugu asjade otsa ronimist. Kõige agedam oli ronida kõrge Karri-puu otsa. See oli seitsekymmend meetrit kõrge, ikka taitsa kole! Oli kyll plaanis kõige kõrgema platvormi pealt alla kusta ja seega kõik varasemad Vaese Martini vastava spordiala rekordid purustada, aga põis oli piisavalt krampis, et midagi yritada.

On veel yks huvitav spordiala, mida saab kõrges tornis teha, aga selleks peab lagedam olema. Ykskord Matsalus, Laanemaal, Suitsu vaatetornis, tuli idee vaadata kelle sark lendab kõige kaugemale. Sark vaga hasti ei lennanud, nii et proovisime pykstega. Pyksid võtsid juba paremini tuule alla, samamoodi sokid ja trussikud. Just siis kui me alla tulemusi mõõtma suundusime, saabus Saksa loodushuviliste pensionäride turismibuss. Ilmselt said nad oma märkmikku lisada uue liigi: Pederastum Propugnaculum ehk tavaline tornipede.

Joonis1. Tavaline tornipede votab kõrgust

Thursday, April 3, 2008

Hit the road, jack!


Nii rännukihk hakkab maad votma. Ega ta vahepealgi kadund polnud. Ei saa oositi magada mõeldes avastamata maadest. Ilmselgelt olen siia liiga kauaks jaanud. Põhja, kaotatud suvele jargi, vot nii.

Wednesday, April 2, 2008

Minu sädelev sõber


Täna pani saatus mu meelekindluse järjekordselt proovile. Võrgutasin koos yhe Tai kutiga, kes kuulas paev labi mp3-mängijat. Ise laulis kaasa, purunenud sydametest, yksindusest ja eluvaevast. Ta tegi seda vaga väljendusrikkalt. Mitu korda mõtlesin, et kuskil on siga aia vahele jäänud. Isegi terasest närvidega inimesel tekitab selline inin pindmist korrosiooni. Laksin ja tõin oma media-pleieri ning annustasin tänase doosi Alumiiniumit. Alumiinium ei roosteta.
Vainpowerisse on saabunud uued töölised: Ann Aidiõun*, Airis Maramädzi**, Estonian girl no.1 ja Estnian girl no.2. Ma ei tea veel kas Londo on Estonan girl no.1 voi no.2.

*Ann Ideon
**Iris Murumägi