Suri suusalegend Karl Lont

Karl Lont 28.08.1925 – 12.10. 2010.
Minu teadmine Karl Londist sai alguse 2003ndal aastal kui sõber Hendrik ostis antikvariaadist ühe viiekümnendatel välja antud kehakultuuri ajakirja, kus pikk lugu moodsatest suusatamistehnikatest. Eriti suurepärane oli peatükk looduslike takistuste ületamisest suusarajal. Tehnikad, mis praegusi siledatel radadel liuglevaid suusatajaid pigem õlgu kehitama panevad, kuid ettevalmistamata maastikul sõites ülimalt praktilised ja ka lõbusad on. See kena ajakiri läks kahjuks kolimiste käigus kaotsi, aga mälestus Karl Londist elab edasi.

Saksa kääbikud

Vedasime jõe peal parasjagu turiste, kui meile kulges vastu tundmatu veesõiduk. Kaugemalt vaadates nägi see välja nagu hunnik prahti, lähemal vaatlusel osutus see leparoigastest ja pilliroost parveks, kolme saksa lapsega pardal. Poisid, nii umbes viisteist aastat vanad, olid lugenud raamatut "Lord Of The Rings". Tolkieni vaimuvili oli neis suure vaimustuse esile kutsunud. Nad nimelt kujutasid ette, et on mingisugused kääbikud ja neil on missioon parvega mööda senitundmata metsikut jõge sõita. Kuna viimased paar tundi oli vihma sadanud, siis nägid nad üsna haledad välja. Andsime vennikestele kooki moosiga ja kutsusime lodjakotta sauna.

Õite mitmes leil oli juba võetud, kääbikuid ei kusagil. Mõtlesin juba et põhja läind või midagi. Nelja tunni pärast alles hakkas käänaku tagant tuluke paistma. Emajõgi on juba selline aeglane. Vihma sadas endiselt. Tüübid olid juba üsna ära külmanud, sest ega tõelistel Keskmaa kangelastel ei kõlba ometi korralikke riideid kanda. Õnneks oli meil tol päeval käepärast saksa tütarlaps, kes otse leiliruumist palja ja auravana Kääbikutele vastu läks ja nende parve turvalisse sadamasse juhtis. Mida veel võiks ühe väikese saksa kääbiku hing ihaldada! Kolm päeva mööda mudast jõge, mis voolab läbi mingi kuradi haisva soo. Ainukesed elavad hinged on tuima näoga aborigeenid, kes kuskil võsavahel kükitavad ja kala püüavad. Ja siis, tadaa, paljas näkk, kes puhtas kultuurrahva keeles vestlust alustab. Nad muidugi ei aimanud, mis uskumatud piinad neid ees ootavad. Põrgupalavas toas, mida kohalikud maainimesed miskipärast "saunaks" nimetavad, püüti neid elusalt küpsetada. Maainimestele tegid õilsate saksa noormeeste kannatused muidugi koledal kombel nalja. Barbarid!

Tartu mosaiik

Mind ärgitas kirjutama Rentsi sissekanne, kus ta nagu ikka, kurdab tigeda tikrina irooniat ja sappi pritsides kaaskodanike lolluse ja haige meele üle. Tagasihoidliku inimesena jätab ta muidugi mainimata, kes kogu selle soodoma ja gomorra taustal hea ja õiglane on.

Austraalias elades või siis inglise-ameerika filme vaadates on mind alati pannud imestama, kuidas inimesed arvavad end võivat sinu kohta kõike öelda, ainult selle põhjal, mis rajoonis sa elad. Eestis sellist eraldamist ei ole. Nõukogude viljastavates tingimustes pandi inimesed elama sinna, kus parasjagu elamuosakonnal pinda oli, või kuhu mõni spekulant nad sokutas. Ülikooli professor ja laotööline elavad rõõmsalt kõrvuti. Nüüdseks olen ma Tartus elanud vähemalt kümnes eri kohas ja tundub, et on ikka vahe küll, kus elada. Õnneks on Tartu elukeskkond siiani küllalt mosaiikne. Näotuse ja sitapeadega täidetud paigad vahelduvad kenasti ilusate ja heade inimeste pesadega. Kastani tänaval oli üsna tavaline, et mingi lillelises kleidis fuuria järsku uksest sisse lendas ja teatas, et viskab kohe selle diivani meil aknast sisse, mille me aeda vedasime. Teda ei rahuldanud selgitus,et nii on mugavam grillida. Naabrimutid, kes pidevalt ja kusjuures alusetult, majaomanikule kaebasid, et need tudengid olla oma prügi nende kasti pannud, või jälle üliõpilaste koer situb nende peenrasse, kuigi koera meil polnudki ja nii edasi ja nii edasi.

Paras kultuurišokk oli Kitzbergi tänavale kolimine. Naabrinaine annab kevadel tasuta istikuid, et me oma aeda kaunistada saaks. Naabrimees kutsub grillipeole, kolmas enda poole spordivõistlusi vaatama. Pluss veel pikad harivad vestlused ja ühtse kogukonna tunne. Eile näiteks naaber küsis mu käest, kuhu see kukk on jäänud, kes hommikuti nii ilusasti kires ja küll tal on kahju, et ma selle toreda looma maha lõin. Vägisi jääb mulje, et inimesed ongi ilusad ja head.

Joonis 1. Karlova aknad, pildistas Mona

Mine vittu, kuradi Nipernaadi!

Pärnapuu nimi on Leida. Igal folgil istub pärna alla Rain ja mängib oma klarnetil suurepärast blues'i. Rain on sama tüüp, kes kümme aastat tagasi, peale folki, nii sügava vaimlise trauma sai, et jalgsi Berliini läks. Kolm kuud. Ei tea kuidas see tema hingeõnnistusele mõjus, ilmselt hästi. No vot, seesama Rain läks kolmanda folgipäeva hommikul poodi viina ostma. Poe trepi peal istus kamp noori, väheste juustega härrasmehi, kes teda juba kaugelt joviaalselt tervitasid: "Mine vittu, kuradi Nipernaadi!" Rain hakkas hoopis pead parandama.

Laupäeva hommikul toimus tantsulava juures Meestetantsu õpituba. Platsi keskele oli pandud kast tasuta õlut ja üsna pea sumiseski selle ümber tantsulembeliste meeste hulk. Vend Viplala Johanson rääkis pikalt ja põhjalikult meeste tantsu ja võitluskunstide vahelistest seostest ja siis oma surnud vanaisa unenäost ja nii edasi. Siis võttis ta veel korra sõna ja rääkis uuesti surnud vanaisa unenäost. Siis lõpuks sai tantsu lööma hakatud. Meie Iffiga, kes me oleme eksootilise nabastkjeeramise võitluskunsti väljamõtlejad, asusime kohe oma ala populariseerima, lõimides klassikalisi nabastkjeeramise võtteid mitmesuguste graatsiliste tantsuliigutustega.

Kogu meestekamba peale oli kõige graatsilisem muidugi tuntud Tartu kunstnik Albert Gulk. Kunagi ma korraldasin Tartu raekoja platsil Esimesed Gulktantsu Maailmameistrivõistlused, mis seniajani on kahjuks ka viimasteks jäänud. Siinkohal kasutan juhust ja tervitan maailma esimeste Gulktantsumeistrivõistluste võitjat Tiinat.

Joonis 1. Albert on hoos, Gulktants kogub tuure.

Joonis 2. Kanal Kahe reporter küsis Asso käest: "Mis sa siin tänaval mängid, mine lavale."

"Siin ju professionaale lavale ei lasta"

Kukesupp!

Leigrile meeldivad päris asjad. Leiger on zooloog. Kana muna, kes pole kukke saanud, pidi olema pool muna. Ma küll arvasin, et parem pool muna pihus kui kukk katusel, aga Leiger ei jätnud jonni ja hääletas Saaremaalt kohale, kukk kaenlas. Leiger on uhke oma terava sotsiaalse närvi üle ja iseloomult maailmaparandaja. "Ka kanadel on õigus keppi saada!" Kukk muidugi kukkus kohe kell viis hommikul lõugama ja nii vähemalt tund aega järjest, iga päev. Ma ei tea, mis naabrid sellest naljast arvavad, aga mina olen tõsiselt häiritud, indeed. Leiger muidugi magab oma keldripunkris õndsa und, ma arvan, et ta elaks seal vabalt ka tuumasõja üle. Et õigus jalule seada ja et kõigil oleks võrdselt, käin ma igal hommikul Leigri ukse taga kiremas, kui kukk on mu üles ajanud. Ahjaa, kommuni üksmeelsel heakskiidul pandi kuke nimeks Taavet. Paistab, et varsti saab Taavetisuppi.

Lugusid Emajõe deltast

Eile Lodja peal jäid turistid sõiduga igati rahule, kuigi suurem osa ajast sadas äikesevihma. Üks naisterahvas tuli hiljem ekstra tagasi ja ütles, et ma olevat kõige VITAALSEM JÕEMEES, keda tema silmad on näinud. Ausalt öeldes, ega neid jõemehi ei olegi kes teab kui palju, aga ikkagi olin ma meelitatud ja punastasin juuksejuurteni. Kolleegid kutsuvad mind nüüd hellitlevalt Vitaliks.

Joonis 1.-4. Jõemehed tööhoos

Amadou & Mariam "Je pense a toi"

Queen Jane "Nduraga Ngwetereire"

MUSKATNUSS herr Müller!

Vuudi tegutseb jälle

Vuudi läks kaduma. Neli päeva oli kadunud. Siis Aili leidis loomade varjupaiga kodulehelt pildi meie koerast, alla oli kirjutatud küll teine nimi. Tuli välja, et Lootuse tänava neljateistkumnendas majas elav mutt avastas mingil hetkel, et Vuudi nikub tema puudlit. See talle millegipärast kohe üldse ei meeldinud. Helistas koerapüüdjatele. Teatavasti on isastel koertel sugutilukk mis ei luba coitus interruptus´t. Koerapüüdjad siis ootasid kuni Vuudi erutus vaibub ja toimetasid ta hotelli. Kogu see lõbu läks meile 300 krooni maksma. Jess, Vuudi skooris!!

Roosad käerauad

Selleks, et ära rääkida roosade käeraudade lugu, pean ma alustama päevast, mil Kitzbergi tänavas toimus soolaleivapidu ja Tuul läbi elutoa seina hüppas. Naabrid, kes ilmselgelt ei olnud peomeeleolus kutsusid kolm korda politsei. Juhtus nii, et kui inspektor Mürk kolmat korda tuli pidime me Tuulega akna kaudu põgenema, et meid vangi ei viidaks. Minust jäi Tuul sokkide väel Maarjamõisa haigla taha lörtsisesse lompi seisma. Hommikul kell kaks hakkas mul süda valutama ja helistasin, et kallis sõber kus sa oled? Tuul kähises telefonis vastu, et ta on mingis ühikas roosade käeraudadega radika külge aheldatud. Siis sain ma aru, et Tuulega on kõik korras.

Täna hommikul algas Looduskaitse Ringi hääletusretk Tsehhimaale. Ikka on kaunis komme olnud reisimeestele ja naistele toredaid kingitusi kaasa panna. Omaenda väikeste valgete käekestega õmblesin roosad käerauad Tuule lebomati külge. Kujutasin elavalt ette kuidas härra õhtul telgi üles paneb ja noore süütu tütarlapse silme all oma mati lahti rullib. Kahjuks ei läinud nii. Tuul leidis üles nii käerauad kui ka Jaan Eilarti mälestusteraamatu. Euroopa lindude määraja jäi õnneks leidmata.

Ma juba kartsin, et roosadel käeraudadel jääbki Tsehhis käimata, kui saabus rõõsa Jaanika kes õpib looduse kaitsmist ja kasutamist. Seal pidi ise valida saama, kas kasutad või kaitsed. No vot, nüüd siis ongi käerauad koos Balsaci kogutud teostega Praha poole teel. Balsac oli ikka ilge grafomaan. Hea oli, et nii vara ära suri, muidu oleks veel paarsada köidet kirjutanud. Igaks juhuks veel küsisime Jaanika käest, kas talle lugeda meeldib. Meeldib. Kas sado-maso mängud meeldivad. Meeldivad. Küll ta alles rõõmustab kui kuskil Poola bensuka taga oma koti lahti teeb!

Joonis 1. Gaša ja Triin suvisel hääletusvõistlusel.

"Maailma lõpp on lähedal." mõtles Vudi ja lakkus oma mune edasi

Igal kevadel saabub koos linnukestega süvenev raskemeelsus."Kannatada on vaja!" ütleb Griša. Kannatus õilistab. Kui maailm oleks õiglane, oleks Griša ammu õndsaks saanud.
Linn on täis inimesi, mõned neist on täis. Kõik on kevade puhul oma urgudest välja roninud. Paarikesed käivad tänavatel totakate nägudega ringi. Lumikellukesed õitsevad. Varsti on nad närtsinud.
Veel enne kui melanhoolik jõuab armuda, mõtleb ta juba eelseisvast lahkuminekust. Mina mõtlen sügisest.
Täna laulab teile Georg Ots, sõprade jaoks lihtsalt George.

Korp! Ugala külalisõhtu

Meie, Kitzbergi tänava organiseerimata meestudengid käisime Korp! Ugala tutvumisõhtul. No on ikka vigur välja mõeldud! Seal oli hulga korrektselt riides noori dzentelmene. Kuna nad kõik kandsid musta ülikonda, siis tundusid nad suht ühte nägu ka olevat. No vot, oli seal üks paks härrasmees, kes pidevalt mõõgaga vastu lauda tagus ja "Silentsium!" karjus. See tähendas, et pidi vait olema ja õlut ei tohtinud juua. Ülejäänud aeg joodi küll. Siis oli seal igasugu kentsakaid kombetäitmisi, mis üldjuhul tähendasid seda et pidi veel rohkem õlut jooma.
No näiteks oli sihuke kena vigur, et kummalgi pool pikka lauda istus umbes kakskümmend korporanti. Ühel laua poolel üks võistkond ja teisel pool teine. Laua otsas, see sama priske majordoomus, kes enne mõegaga vehkis, jõi ära esimese kannu õlut ja lõi selle kolksti lauale. See omakorda oli stardipauguks ülejäänud kaadrile, kes alustasid teatevõistlusega. Olgu siinkohal märgitud, et Lont oma võistkonnale häbi ei teinud. Ei jõudnud veel neelama hakatagi, kui otsas ta oligi. Seda enam pani mind hämmastama, et pooled korporandid, kes selle spordiga päevast päeva kokku puutuvad, olid harukordselt saamatud. Eriti minu võistkonnas. Üks igavene vusserdamine ja õlleluristamine! Kuidas siis nii saab? Kus on spordimehe vaim? Trenni on vaja teha, või astugu karskus-seltsi Liivika.
Ega polegi imestada, et tasapisi purjud tuult kogusid ja laulugi lahti lõime. Aegajalt pisteti tükk valget paberit nina alla ja öeldi et kirjuta nüid avaldus korporandiks hakkamise kohta. Õnneks sellist joobeastet ma ei saavutanud.
Üldiselt võib öelda, et tegemist on väärt algatusega. Kui sulle meeldib organiseeritud õllejoomine ja 19. sajandi rollimängud, siis astu läbi.

Mällari special

Kuna Mällar oma kauni kaaslannaga oli selle peo ilmselgelt kõige fotgeenilisem paar, siis siinkohal Mällari special. Muidugi jääb veidi arusaamatuks, mida tegi suusataja Aafrika eripeol, aga sellegipoolest pikka iga sulle Tambet Tõnissoo.

Aafrika

See aasta oli bioloogide ekvaatori peo teemaks Aafrika. Võiks isegi öelda, et tegu oli suhtkoht meeleoluka peoga.

Presidendi vastuvõtt lodjakojas

Joonis 1.President saabub
Joonis 2.Sel ajal, kui esimene Eesti rahva raha eest kallist veini jõi, oli teine Eesti kogunenud lodjakotta.
Joonis 3. Sepp Heiki on endiselt fotogeeniline

Uba koolkond

"Northug ei saa sallida, kui mingi habemik Petuhoff temast mööda läheb."

Lembitu Kuuse kommenteerib meeste paaris-sprinti

"Õnneks oli see parim koht kus keppi murda, ikka seal, no kus siis veel."

Kaarel Zilmer on Anti Saarepuu strateegia juba paika sättinud.

"Millal siis kõlab stardipauk? Oodata on veel palju. Oih, kohe praegu!"

Kuuse Lemps ei jaga matsu

"Northug ees, Northug taga, Northug üleval, Northug all."

Lembitu on ikka segaduses

"Näha on, et vorm on sul halb, aga mis sa suuskade kohta ütled?"

Marko Kaljuver paneb Kaspar Koka paika.

Kuseva hipi koobas

Lennuk tõi mu Gran Canariale. Siia on ilmselt kogunenud suurem osa Euroopa vanuritest, veel enam, Palmase rannas on nad otsustanud kõik korraga ennast paljaks võtta. Gerontofiilid kiirustage! Mina põgenesin.

Ööseks lubas sadu. Mul oli telk, aga telgi kaari mitte. Lennureisi reeglid käsitlevad neid kui potentsiaalseid taparelvi. Saatsin vaiad postiga. Hispaanlased kaotasid need Madridi ja Las Palmase vahel ära. Inetu lugu. Läksin mägedesse koopaid otsima. Suuremas koopas elas üks vanamees, karvane nagu lumeinimene. Juhatas mulle uru, oma valduse all kaljuseinas. Ärkasin alles hommikul, solina peale. Ikka sajab, mõtlesin. Ei sadand, vanamees kuses. Piss säras ja sätendas päikese käes. Milline kaunis hommik.

Läksin jälle postimajja. Ametnik ütles "manjana". Eesti keeles tähendab see, "millal iganes". Pistku need pulgad endale persse. Sõitsin naabersaarele. Ilma telgita.

Fuerteventural tegin fotokaga umbes viissada pilti. Piltidel olid: kivid, vesi, kivid, kivid, vesi, kivid kivid ja siis oli mõnel pildil veel natuke kive ja vett. Fotoka kaotasin ära.
Surfasin. Lained olid jõhkrad. Mina olin jõhkram veel, nii ma vähemalt arvasin. Lootusetu võitlus looduse stiihiaga on mulle alati meeldinud. Surfarid kutsuvad seda pesumasinaks. Sain puhtaks, mõnest kohast tuli ka nahk koos mustusega ära. Kaks nädalat möödus kui unenägu. Oli tore puhkus. Nüüd kodus puhkan edasi. Õhtuti on tore vaadata neid raskest päevatööst diivanisse tekkinud lohkusid. Kasutan siin Tubli Helga pilte, teadagi miks.





Joonis 1. Hommik, vanurid on veel riides.
Joonis 2. Corralejo rannas oli hulga kividest laotud naljakaid ehitisi. Igas ühes paljas vanamees. Osad neist (Tuuli ja Helga andmetel) onaneerisid. Tsikid ei tahtnud enam miskipärast paljalt ujuma minna.
Joonis 3. Kivid ja vesi
Joonis 4. Kivid
Joonis 5. Maastik käterätiga (kivid ja vesi).