Eestimaa, sust teeksin värsse,
kui sa poleks nõnda väike.

Dilarang masuk

Malaisias ujus mulle kylje alla yks kena pruun dzentelmen, kes esitles end:
"My name is Riz, and lets be a friends."
"Why not" arvasin mina. Õhtul kolisin kõigi oma asjadega juba tema perekonna juurde elama. Riz oli vaga hoolitsev, tegi mulle süüa ja vedas linna mööda ringi. Isikliku valge sõbra omamine on Malaisias väga trendikas. Õhtul, järjekordse imeroa valmistamiseks vajaliku maitseaine saime me juba esimesest poest, aga sellest hoolimata kylastasime me ka kõiki ülejäänud viite poodi, kus Riz mind poodnikele hooletu elegantsiga tutvustas. Oi jaa, valge mehe elu on siin hea. Õhtul, enne magama minekut käis Riz nagu uni peale:
"Try a Malaysian massage, it's very good!"
No mis siis ikka, mõtlesin ma, ja viskasin madratsi peale pikali. Rizi väikesed pruunid käekesed hakkasid mind hoogsalt mudima. Ma ei tea, kas see on Malai mssaazi eripära, või mitte, aga miskipärast üritas ta mulle kogu aeg kätt püksi toppida. Minu arust ei olnud see üldse huvitav:
"Are you gay or something?"kysisin ma üsnagi resoluutselt.
"No, no, not at all, I'm just a proffessional." vastas ta vägagi ilmsüütut nägu ette manades.
Milles see professionaalsus seisnes jäi mulle aga arusaamatuks. Igatahes soovitasin tal kapist välja tulla ja lävida omasugustega. See on muidugist raske, sest Allahhile selline asi ei meeldi. Ometigi ei ole pedede olukord Malaisias nii halb nagu Marokos, kus isegi avalikes peldikutes olid moraalipolitseinikud, kes valvasid et omasooiharad mehed üksteisele taha ei trukiks. No jah, nii see oli, igatahes vaene Riz sellel ööl hästi magada ei saanud, ega minagi, sest ma pidin oma persseaugu pärast valvel olema. Hommikul käisime veel kingit kohalikku vihmametsa vaatamas ja linna peal patseerimas. Tore poiss, mis siis et pede.