Jumal kaitsku meid pädevate kapralite eest! Ja tervituse reamees Pehmele, kelle raske käsi oli yks vaheseid argumente, mida see ussitõug aktsepteeris.

Nagu ma varem olen juba maininud, olen ma siin Margaret Riveris ämbrimees ehk bucket-boy.
Minu ylessanne on kõik see kokku kanda, mis korjajad on suutnud ära korjata ja siis pärast annan neile tyhjad kastid tagasi, et nad saaks kiiresti-kiiresti need jälle täis teha.
Mulle meeldib vaadata kuidas vanad ämbrimehed tootavad. ämbrimehele, erinevalt korjajast, makstakse tunnipalka. Kogenud ämbrimees ei pinguta kunagi, isegi kui korjajad juba pikemat aega närviliselt karjuvad. Tema liigutused on kuidagi meeldivalt rahulikud ja mõõdukad. Temas puudub see ärev tõtlemine, see palavikuline ylespoole pyydlemine, mis meile ainult hukatust võib tuua. Korjajaid see muidugi pahandab, aga see ylev meelerahu, mida vana ämbrimees selle raske katsumuse ajal yles naitab, olgu meile kõigile õppetunniks rahaahnuse ja upsakuse vastu.
Kui kastidest kõige suurem puudus on, siis läheb ambrimees tavaliselt lõunale.

Sellest õilsast elufilosoofiast ei taha aga kuidagi aru saada need kaks prantslast, kellega mul on au yhes tiimis tootada. Koik vahemaad yhest kastist teiseni, labivad nad joostes. Pole ka imestada, yks neist pidas enne Austraaliasse tulekut spordiinstruktori ametit. Peast spordi-instruktor, ytleks ma selle kohta. Oma teguviisi selgituseks ytlevad nad:
"If we will finish it fast, we can rest after that."
Midagi nii rumalat pole ma ammu kuulnud. Peale patriootliku meele ja oskuse vajadusel isamaad kaitsta, õppisin ma sõjavaest palju muudki. Näiteks oskuse vajadusel viilida.
Mõned kerge vaimupuudega kapralid vaitsid veel ajateenistuse kuuendal kuul.
"Kui me toa/peldiku/hoovi kiiresti ära koristame, siis saame rutem linna-loale."
Eksisid tobukesed, kiire too voimaldas maksimaalselt pool tundi varem jalga lasta. Sest tuba on korras, siis kui seersant voi veebel nii ytleb, mitte enne. Ja seersant ytleb seda siis kui kompaniiylem on talle vastava korralduse andnud. Seni on seersandi ainuke huvi demostreerida kompaniiylemale, et too käib. Kompaniiylema ainuke huvi on raporteerida, koik toimib. Pataljoniylemat ausaltoeldes ei huvita, kas koristatakse või mitte, tema loeb sisekorraeeskirjast, sõdurid lastakse linnaloale kell viis, ja kogu lugu. Aga alati leidub pädevaid kapraleid kes tahavad maailma valitseda.
Sama lugu viinamarja-aias, ega too seal ei lõpe. Ahah, said valmis, pole midagi, leiame uue too. Tavaliselt midagi sellist, mis ei kuulu yldse ämbrimehe tooylessannete hulka. Ja pädev prantslane liputab õnnelikult saba, oi kui tore jälle sain kiita. õhtuks olen nende ullude parast vasind nagu kalts. Jalle kaks korda nii palju tood tehtud kui ette nahtud. Tegelikult ei tee yhtegi istanduse manageri õnnelikuks sellised pädevikud. Selle asemel, et rahulikult põõsa vilus õlle libistada ja tunda rõõmu tootavatest inimestest, sunnivad nad teda alatasa uusi ylesandeid leiutama.