Igal kevadel saabub koos linnukestega süvenev raskemeelsus."Kannatada on vaja!" ütleb Griša. Kannatus õilistab. Kui maailm oleks õiglane, oleks Griša ammu õndsaks saanud.
Linn on täis inimesi, mõned neist on täis. Kõik on kevade puhul oma urgudest välja roninud. Paarikesed käivad tänavatel totakate nägudega ringi. Lumikellukesed õitsevad. Varsti on nad närtsinud.
Veel enne kui melanhoolik jõuab armuda, mõtleb ta juba eelseisvast lahkuminekust. Mina mõtlen sügisest.
Täna laulab teile Georg Ots, sõprade jaoks lihtsalt George.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Ükskord kostus peahoone eest rämedat haukumist, mõtlesin, et ilmselt varjupaiga omad teevad (heategevus) aktsiooni või nii. Mõne sammu möödudes ilmus nurga tagant kaukaaslane, rihmapidi ühendatud kena tütarlapsega. Tütarlaps liikus õigetpidi, koer tagurpidi. Sammaste taga hauguti endiselt. Jõudsin ka nii kaugele, et nägin siis selle looma ära, kes sammaste taga seletas - Vudi. Niipalju siis saksa jahiterjerite loost. Ülikoolis õpitakse, aga kuna Vudi oli ukse taga, siis see vist ei loe.
Vudi on juba neli päeva kadund olnd. Maitea kas peab varjupaika või kuskile otsima minema.
Vat siis, ma varem ei märganud, ilmselt oled ta üles leidnud, aga kui ei ole, siis Tartu varjupaika pannakse pildid üles (http://www.loomadevarjupaik.ee/wp-content/plugins/fgallery/fim_photos.php?album=koerad). Ma ei mäleta, kas sa elad Tartu linnas sees, aga sellega on see teema, et Tartu varjupaigal on leping Tartu linnaga ja linnast välja inimeste kutse peale järgi ei minda, selleks peab keegi neile vallavalitsusest helistama, vallavalitsus aga ei taha seda tavaliselt teha, sest siis nad peaksid väljakutse eest ka maksma. Nii et kui ei ela linnas, on üsna väike tõenäosus, et koer varjukasse jõuab.
Post a Comment