Pärnapuu nimi on Leida. Igal folgil istub pärna alla Rain ja mängib oma klarnetil suurepärast blues'i. Rain on sama tüüp, kes kümme aastat tagasi, peale folki, nii sügava vaimlise trauma sai, et jalgsi Berliini läks. Kolm kuud. Ei tea kuidas see tema hingeõnnistusele mõjus, ilmselt hästi. No vot, seesama Rain läks kolmanda folgipäeva hommikul poodi viina ostma. Poe trepi peal istus kamp noori, väheste juustega härrasmehi, kes teda juba kaugelt joviaalselt tervitasid: "Mine vittu, kuradi Nipernaadi!" Rain hakkas hoopis pead parandama. Laupäeva hommikul toimus tantsulava juures Meestetantsu õpituba. Platsi keskele oli pandud kast tasuta õlut ja üsna pea sumiseski selle ümber tantsulembeliste meeste hulk. Vend Viplala Johanson rääkis pikalt ja põhjalikult meeste tantsu ja võitluskunstide vahelistest seostest ja siis oma surnud vanaisa unenäost ja nii edasi. Siis võttis ta veel korra sõna ja rääkis uuesti surnud vanaisa unenäost. Siis lõpuks sai tantsu lööma hakatud. Meie Iffiga, kes me oleme eksootilise nabastkjeeramise võitluskunsti väljamõtlejad, asusime kohe oma ala populariseerima, lõimides klassikalisi nabastkjeeramise võtteid mitmesuguste graatsiliste tantsuliigutustega.
Kogu meestekamba peale oli kõige graatsilisem muidugi tuntud Tartu kunstnik Albert Gulk. Kunagi ma korraldasin Tartu raekoja platsil Esimesed Gulktantsu Maailmameistrivõistlused, mis seniajani on kahjuks ka viimasteks jäänud. Siinkohal kasutan juhust ja tervitan maailma esimeste Gulktantsumeistrivõistluste võitjat Tiinat.
Joonis 1. Albert on hoos, Gulktants kogub tuure.
Joonis 2. Kanal Kahe reporter küsis Asso käest: "Mis sa siin tänaval mängid, mine lavale."
"Siin ju professionaale lavale ei lasta"
