Tartu mosaiik

Mind ärgitas kirjutama Rentsi sissekanne, kus ta nagu ikka, kurdab tigeda tikrina irooniat ja sappi pritsides kaaskodanike lolluse ja haige meele üle. Tagasihoidliku inimesena jätab ta muidugi mainimata, kes kogu selle soodoma ja gomorra taustal hea ja õiglane on.

Austraalias elades või siis inglise-ameerika filme vaadates on mind alati pannud imestama, kuidas inimesed arvavad end võivat sinu kohta kõike öelda, ainult selle põhjal, mis rajoonis sa elad. Eestis sellist eraldamist ei ole. Nõukogude viljastavates tingimustes pandi inimesed elama sinna, kus parasjagu elamuosakonnal pinda oli, või kuhu mõni spekulant nad sokutas. Ülikooli professor ja laotööline elavad rõõmsalt kõrvuti. Nüüdseks olen ma Tartus elanud vähemalt kümnes eri kohas ja tundub, et on ikka vahe küll, kus elada. Õnneks on Tartu elukeskkond siiani küllalt mosaiikne. Näotuse ja sitapeadega täidetud paigad vahelduvad kenasti ilusate ja heade inimeste pesadega. Kastani tänaval oli üsna tavaline, et mingi lillelises kleidis fuuria järsku uksest sisse lendas ja teatas, et viskab kohe selle diivani meil aknast sisse, mille me aeda vedasime. Teda ei rahuldanud selgitus,et nii on mugavam grillida. Naabrimutid, kes pidevalt ja kusjuures alusetult, majaomanikule kaebasid, et need tudengid olla oma prügi nende kasti pannud, või jälle üliõpilaste koer situb nende peenrasse, kuigi koera meil polnudki ja nii edasi ja nii edasi.

Paras kultuurišokk oli Kitzbergi tänavale kolimine. Naabrinaine annab kevadel tasuta istikuid, et me oma aeda kaunistada saaks. Naabrimees kutsub grillipeole, kolmas enda poole spordivõistlusi vaatama. Pluss veel pikad harivad vestlused ja ühtse kogukonna tunne. Eile näiteks naaber küsis mu käest, kuhu see kukk on jäänud, kes hommikuti nii ilusasti kires ja küll tal on kahju, et ma selle toreda looma maha lõin. Vägisi jääb mulje, et inimesed ongi ilusad ja head.

Joonis 1. Karlova aknad, pildistas Mona