Selleks, et ära rääkida roosade käeraudade lugu, pean ma alustama päevast, mil Kitzbergi tänavas toimus soolaleivapidu ja Tuul läbi elutoa seina hüppas. Naabrid, kes ilmselgelt ei olnud peomeeleolus kutsusid kolm korda politsei. Juhtus nii, et kui inspektor Mürk kolmat korda tuli pidime me Tuulega akna kaudu põgenema, et meid vangi ei viidaks. Minust jäi Tuul sokkide väel Maarjamõisa haigla taha lörtsisesse lompi seisma. Hommikul kell kaks hakkas mul süda valutama ja helistasin, et kallis sõber kus sa oled? Tuul kähises telefonis vastu, et ta on mingis ühikas roosade käeraudadega radika külge aheldatud. Siis sain ma aru, et Tuulega on kõik korras.
Täna hommikul algas Looduskaitse Ringi hääletusretk Tsehhimaale. Ikka on kaunis komme olnud reisimeestele ja naistele toredaid kingitusi kaasa panna. Omaenda väikeste valgete käekestega õmblesin roosad käerauad Tuule lebomati külge. Kujutasin elavalt ette kuidas härra õhtul telgi üles paneb ja noore süütu tütarlapse silme all oma mati lahti rullib. Kahjuks ei läinud nii. Tuul leidis üles nii käerauad kui ka Jaan Eilarti mälestusteraamatu. Euroopa lindude määraja jäi õnneks leidmata.
Ma juba kartsin, et roosadel käeraudadel jääbki Tsehhis käimata, kui saabus rõõsa Jaanika kes õpib looduse kaitsmist ja kasutamist. Seal pidi ise valida saama, kas kasutad või kaitsed. No vot, nüüd siis ongi käerauad koos Balsaci kogutud teostega Praha poole teel. Balsac oli ikka ilge grafomaan. Hea oli, et nii vara ära suri, muidu oleks veel paarsada köidet kirjutanud. Igaks juhuks veel küsisime Jaanika käest, kas talle lugeda meeldib. Meeldib. Kas sado-maso mängud meeldivad. Meeldivad. Küll ta alles rõõmustab kui kuskil Poola bensuka taga oma koti lahti teeb!
Joonis 1. Gaša ja Triin suvisel hääletusvõistlusel.
4 comments:
Balzac tahtis lihtsalt oma väidetavale esivanemale ära teha ja pere pärandit jätkata - isa vahetas nime ja poeg otsustas nime vääriline olla. Arvestades seda, et Jean-Louis oli laiskvorst, kes ühest ülikoolist teise jõlkus ja vahel sõpradele kirju saatis, ei oleks selleks muidugi palju vaja olnud, aga Honoré läks hoogu. Kellega meist seda juhtunud ei oleks.
Kunagi Kirjanduse tunnis üks tütarlaps ahastas. "Küll see Balsac oli ikka siga! Kirjutas nii igavaid raamatuid." Kirjanduse õpetaja lohutas, et Balsac suri niigi noorelt, muidu oleks poole rohkem kirjutanud, aga samas siga 43 aastasks ei ela. Nii, et pole halba ilma heata, tuleb keskenduda positiivsele.
Ajaloo täpsuse huvides märgin ära, et teil ei õnnestunudki Balzac'i kaasa pakkida, vaid poola autori Henryk Sienkiewicz'i
"Ristirüütlid", mis oma 776 leheküljega jäi Lätti Arce bussipeatusesse. http://maps.google.com/?ie=UTF8&ll=56.378702,24.26425&spn=0.025188,0.077162&t=h&z=14
Tegelikult tõesti haarasin riiulist esimese tellise, mis kätte juhtus. Alles hiljem mõtlesin, et äkki oli Balsac, sest seda on meil kõige rohkem.
Post a Comment