Kuseva hipi koobas

Lennuk tõi mu Gran Canariale. Siia on ilmselt kogunenud suurem osa Euroopa vanuritest, veel enam, Palmase rannas on nad otsustanud kõik korraga ennast paljaks võtta. Gerontofiilid kiirustage! Mina põgenesin.

Ööseks lubas sadu. Mul oli telk, aga telgi kaari mitte. Lennureisi reeglid käsitlevad neid kui potentsiaalseid taparelvi. Saatsin vaiad postiga. Hispaanlased kaotasid need Madridi ja Las Palmase vahel ära. Inetu lugu. Läksin mägedesse koopaid otsima. Suuremas koopas elas üks vanamees, karvane nagu lumeinimene. Juhatas mulle uru, oma valduse all kaljuseinas. Ärkasin alles hommikul, solina peale. Ikka sajab, mõtlesin. Ei sadand, vanamees kuses. Piss säras ja sätendas päikese käes. Milline kaunis hommik.

Läksin jälle postimajja. Ametnik ütles "manjana". Eesti keeles tähendab see, "millal iganes". Pistku need pulgad endale persse. Sõitsin naabersaarele. Ilma telgita.

Fuerteventural tegin fotokaga umbes viissada pilti. Piltidel olid: kivid, vesi, kivid, kivid, vesi, kivid kivid ja siis oli mõnel pildil veel natuke kive ja vett. Fotoka kaotasin ära.
Surfasin. Lained olid jõhkrad. Mina olin jõhkram veel, nii ma vähemalt arvasin. Lootusetu võitlus looduse stiihiaga on mulle alati meeldinud. Surfarid kutsuvad seda pesumasinaks. Sain puhtaks, mõnest kohast tuli ka nahk koos mustusega ära. Kaks nädalat möödus kui unenägu. Oli tore puhkus. Nüüd kodus puhkan edasi. Õhtuti on tore vaadata neid raskest päevatööst diivanisse tekkinud lohkusid. Kasutan siin Tubli Helga pilte, teadagi miks.





Joonis 1. Hommik, vanurid on veel riides.
Joonis 2. Corralejo rannas oli hulga kividest laotud naljakaid ehitisi. Igas ühes paljas vanamees. Osad neist (Tuuli ja Helga andmetel) onaneerisid. Tsikid ei tahtnud enam miskipärast paljalt ujuma minna.
Joonis 3. Kivid ja vesi
Joonis 4. Kivid
Joonis 5. Maastik käterätiga (kivid ja vesi).