Saturday, August 15, 2009

Kuidas ma Darwini auhinnast ilma jäin


Minu kuulsus käib must sammu võrra ees. Ka need inimesed, kellega tavaliselt pikka juttu ei aja, tulevad juurde ja küsivad, et näita. No ma siis näitan, ega's ma kade ole. Tavaliselt imestatakse, et nii loll ei saa üks inimene ikka olla. Aga näe saab. Ehitasin ühes Lõuna-Eesti turismitalus parasjagu katust, viimane tuulekasti laud oli vaja paika panna. Nii ma siis kõõlusin seal redeli peal, maa ja taeva vahel ja vahetasin tuulelauda. Aga et see minu jaoks täiesti tavaline situatsioon oli, siis mõtlesin naistest nagu ikka. Äkki karmauh, hälbis mootorsaag oma tavapärasest trajektoorist ja trahh, mulle pähe. Pärast lühiajalist viivitust sain aru, et materjal on õige, aga saetav objekt vale. Selle aja peale oli juba kenakene mulk päässe sisse lõigatud. Panin siis sae seisma ja kobisin köögi poole, kus naised soome turistidele lõunat vaaritasid. Võtsin kenasti saapad jalast ja küsisin, et kas siin ennast pesta ka saab. Naised pistsid kriiskama. No siis ma nägin küll mis valesti oli, sokid olid saepurused. Nad on seal kangesti korraarmastajad. Läksin jälle välja ja kloppisin sokid puhtaks. Naised kutsusid selle peale kiirabi.
Pontu lakkus vere.
Kont, kui suur evolutsiooniteooria austaja, tundis kahetsust, et tema tutvus-ringkonnas ikka veel ei ole ühtegi Darwini auhinna laureaati. Darwin auhind on mulle alati meeldinud, aga tööandjal on liiga nürid saed.

Joonis1. Auhindu! Auhindu! Me kõik tahame auhindu!

4 comments:

Kairi-Linda ja Leen said...

issver sussver ... kui darwini auhinda ei saanud siis ehk on mõni saemeeste oma ripakil ??

L said...

t2itsa loll

Rents said...

Mul on hea meel, et sul vähemalt kohustuslikul haiglaravil kirjutamiseks aega jääb :D

Karl Lont said...

Meil siin aega laialt käes.