Pulmad

Tädi soovil, havi käsul, sõitsin hommikul Emajõe luhale kaski tooma. Õde oli endale kuskilt ühe Pablo leidnud ja otsustanud temaga abielluda. Tädi traditsioone austava inimesena tahtis noortele õnneväravad orgunnida, teate selline muistne Eesti komme. Nagu kiuste olid viie versta raadiuses kõik kased vihtadeks tehtud. Nii ma siis higistasin seal võsas ja otsisin kaski, mida ei olnud. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem (Koeru). Botaanika aiast leidsin kaks tohutu suurt kaktusesarnast piimalille, mille rahvuslikus motiivides ehituna auväravateks seadsin. Pablo on Hispaaniast, seal nagunii kased ei kasva.

Kirjandusilm

Vaguni humanitaarid on jälle reaalidele kaks null ära teinud. Kodrese Mari on saanud hakkama mitmesajaleheküljelise koguteosega "Hispaania, tuhat ja tuline". Kristagi pole niisama passinud, vaid tõlkinud Javier Sierra romaani "Sinine daam". Mõlemad raamatud saadaval hästivarustatud poodides. Kui raha ei ole, siis võtke raamatukogust. Gaša teatas selle peale, et ega humanitaarid peavadki vähemalt tuhat lehekülge kirjutama, kui reaalid võivad piirduda ühe valemiga. Keegi võiks nüüd selle valemi juba kirja panna.

Kuidas ma Darwini auhinnast ilma jäin

Minu kuulsus käib must sammu võrra ees. Ka need inimesed, kellega tavaliselt pikka juttu ei aja, tulevad juurde ja küsivad, et näita. No ma siis näitan, ega's ma kade ole. Tavaliselt imestatakse, et nii loll ei saa üks inimene ikka olla. Aga näe saab. Ehitasin ühes Lõuna-Eesti turismitalus parasjagu katust, viimane tuulekasti laud oli vaja paika panna. Nii ma siis kõõlusin seal redeli peal, maa ja taeva vahel ja vahetasin tuulelauda. Aga et see minu jaoks täiesti tavaline situatsioon oli, siis mõtlesin naistest nagu ikka. Äkki karmauh, hälbis mootorsaag oma tavapärasest trajektoorist ja trahh, mulle pähe. Pärast lühiajalist viivitust sain aru, et materjal on õige, aga saetav objekt vale. Selle aja peale oli juba kenakene mulk päässe sisse lõigatud. Panin siis sae seisma ja kobisin köögi poole, kus naised soome turistidele lõunat vaaritasid. Võtsin kenasti saapad jalast ja küsisin, et kas siin ennast pesta ka saab. Naised pistsid kriiskama. No siis ma nägin küll mis valesti oli, sokid olid saepurused. Nad on seal kangesti korraarmastajad. Läksin jälle välja ja kloppisin sokid puhtaks. Naised kutsusid selle peale kiirabi.
Pontu lakkus vere.
Kont, kui suur evolutsiooniteooria austaja, tundis kahetsust, et tema tutvus-ringkonnas ikka veel ei ole ühtegi Darwini auhinna laureaati. Darwin auhind on mulle alati meeldinud, aga tööandjal on liiga nürid saed.

Joonis1. Auhindu! Auhindu! Me kõik tahame auhindu!