karl londi nimeline suusablogi

Kas Darwin teadis midagi Mendelist?

2012-01-05T03:54:00.000-08:00

Gregor Mendel (1822-1884) ja Charles Darwin (1809-1882) olid kaasaegsed. Mõlemad andsid suure panuse eluteaduste arengusse. Darwin leidis laialdast tunnustust juba oma eluajal, Mendeli rollist saadi aru alles 20 aastat peale tema surma. Darwin mõistis, et suutmatus seletada tunnuste pärandumise mehhanisme on tema teooria nõrgim külg. Samas oli just Mendel see, kes pärandumise seaduspäradesse selgust tõi. Kas Darwin üldse teadis midagi sellest taimi ristanud Austria mungast?

Mendel andis oma tagantjärele eluteaduses pöördeliseks osutunud artikli Versuche uber Pflanzen-Hybriden (Taimehübridiseerimise eksperimendid) trükki juba aastal 1866. Euroopa mõjukamatele teadlastele ja teadusühendustele saatmiseks lasi ta teha 40 koopiat. Üheteistkümne koopia saajad on kindlaks tehtud, kuid kuhu liikusid ülejäänud 29? Selleks ajaks oli Darwin kindlasti üks kuulsamaid loodusteadlasi. Tundub loomulikuna, et koopia Mendeli artiklist jõudis ka temani.[Galton 2009] Siiski pole selle kohta kindlaid andmeid. Down House kuraatori Nino Strachey sõnul pole raamatukogu kataloogis sellist väljaannet registreeritud. Kindlasti oli Mendeli töö esindatud kahes kogumikus, mis olid Darwini raamatukogus olemas. Neist ühes [H. Hoffmann 1869] olid Mendeli katsed esitatud lihtsustatult ja ebatäpselt. Teises [Focke W.O. 1881.], mis jõudis Darwinini kõigest 18 kuud enne tema surma, polnud Mendeli artikli koha pealt isegi raamatu lehti lahti lõigatud.

Mendeli töö väärtusest saadi aru alles 1900ndal aastal ja see sai aluseks tänapäevasele geneetikateadusele. Hiljem Mendeli seadustena tuntuks saanud pärandumismustrite hilinenud tunnustamisel on mitmeid põhjusi. Esiteks Gregor Mendel ei olnud akadeemiline teadlane, vaid asjaarmastaja. Ta oli munk ja gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja, kes elas ja töötas tolleaegses Brünni, praeguses Brno linnas Tshehhimaal. Tal ei olnud lõpetatud kõrgemat loodusteaduslikku haridust. Mendel oli küll Viini Ülikoolis loodusteadusi õppinud, kuid ei jõudnud diplomini. Seega ei kuulunud ta teadlate koorekihti ning tema poolt välja antud toimetistele vaadati pigem kui teisejärgulistele.

Teiseks, ei suutnud Mendel küllalt veenvalt seletada, miks ilmnesid aedhernestega tehtud katsetes küllaltki selged lahknemismustrid, samas muude liikide ja tunnuste puhul on seosed hoopis teised ja raskemini tõlgendatavad [Sclater, A 2000].
Kolmandaks, võttis Mendel kasutusele tähelised sümbolid ja arvsuhted, mis oli tolleaegse loodusteaduse jaoks täiesti uus lähenemisviis. Kui nüüd tagasi tulla Darwini juurde, siis oli üldteada tema vastumeelsus matemaatika suhtes. Darwin olevat koguni öelnud: "Matemaatika bioloogias on sama kasutu kui skalpell puusepatöökojas." [Galton, D. 2009]

Peale selle takistasid Mendeli seisukohtade vastuvõttu tollel ajal üldiselt juurdunud seisukohad pärilikkuse kohta. Võib öelda, et 19. sajandi lõpuni, aga teatud ringkondades märksa hiljemgi, püsisid arusaamad omandatud tunnuste päritavusest. See tähendab - elu kestel väliskeskkonna tingimuste mõjul organismis tekkinud muutuste osaline või täielik pärandumine järglastele, ilma et need järglased alluksid nendele toimetele. Ka kujutleti, et erinevate omadustega organismide ristamisel, hübriidimisel, nende pärilikkuse alged segunevad, nii nagu eri värvi lahuste kokku valamisel, saame midagi vahepealset ja ei säili algsed pärilikud elemendid. Sellisel juhul peaks pärilike muutuste lahjendumisel ristumise käigus normaalsete või muutumatute indiviididega tunnus järk-järgult kaduma, aga ei kadunud mitte ja see tegi tolleaegsed teadlased nõutuks. Mendeli töödest selgus, et on olemas püsivad, eraldiseisvad pärilikud faktorid, mis ei segune. Need võivad mitte avalduda igas põlvkonnas, aga avaldumisel ilmnevad nende mõjud tunnustele algsel kujul. Tänapäeval nimetame me neid pärilikke faktoreid geenideks.

Lisaks kujutleti, et munaraku viljastamisel osaleb mitu või koguni palju seemnerakke ja olenevalt sellest, kui palju seemnerakke viljastamisel munarakku tungib, sõltub see, kuivõrd tugevalt avalduvad järglastel isasorganismi omadused.

Darwini teooria oli ilma Mendeli seadusteta kriisis ja kergesti haavatav. Tagantjärgi targana võib ütelda, et lahendus oli käeulatuses, sealsamas Darwini raamaturiiulis. Samas ei saa Charlesile ka etteheiteid teha. Down House oli tol ajal üks tähtsamaid loodusteadusliku mõtte sõlmpunkte maailmas, kuhu voolas kokku tohutul hulgal publikatsioone. Paratamatult tuli neist mingi valik teha ja ülejäänud lihtsalt riiulisse paremaid aegu ootama panna. Lõplikult üheks said Darwini ja Mendeli õpetus alles 1940ndatel läbi nn "modernse sünteesi", mis lõplikult ühendas seni eraldiseisvad bioloogia osad.

Kirjandus:

Focke, W.O, 1881; Die Pflanzen-Mischlinge

Galton, David 2009, Q J Med; 102:587–589; http://qjmed.oxfordjournals.org/content/102/8/587.full

Hoffmann. H. 1869 Untersuchungen zur Bestimmung des Werthes von Species und Varietät

Sclater,Andrew 2000; The Correspondence of Charles Darwin; http://members.shaw.ca/mcfetridge/darwin.html

Artikli koostamisel on kasutatud ka ETV saate "Kõnelevad geenid" intervjuud Mart Viikmaaga; http://www.genomics.ee/index.php?lang=est&show=5&sub=86&nid=201

George, miks nad ei ründa Rootsit?

2011-05-04T12:37:00.000-07:00

Seoses Osama tapmisega tuli mulle meelde üks vana videolint, milles Bin Laden pöördus 2004. aasta oktoobris USA rahva poole:

"Bush väidab, et me vihkame vabadust. Las ta seletab teile, miks me ei ründa näiteks Rootsit. /.../ Me võitleme teiega, sest me oleme vabad ja ei nõustu ebaõiglusega. Me tahame taastada oma rahva vabaduse. "

Rootsis tekkis selle peale muidugi paanika. Miks ta räägib Rootsist? Kuidas nii kuri mees üldse teab, kus Rootsi asub? Tegelikult tegi Osama Rootsile komplimendi. Pärast sellist poolehoiuavaldust ei teadnud rootslased, keda nad nüüd kartma peaks, Osamat või Bushi?Pildil poseerivad Bin Ladeni perekonna lapsed roosa Chrysler Imperial'i ees. Pilt on tehtud puhkusel Rootsis, Faluni linnas 1971 aastal. Osama on see rohelise džempriga, kellele punane jutt on ümber tõmmatud.

Kui Osamat poleks olnud, tulnuks ta välja mõelda. USA kaitse-eelarve on ligi 20% kogu riigieelarvest, see teeb 689 miljardit dollarit aastas. Võrdluseks, enamikus Euroopa riikides ei suudeta saavutada isegi 2% taset, mis peaks tegelikult olema NATO-sse kuuluvatele riikidele absoluutne miinimum.

Nii võimsal sõjatööstusel on paratamatult vaja väljundit. USA puhul on selleks "demokraatia levitamine maailmas". Natsidel oli kunagi samalaadne probleem, aga nende loosung oli ebaõnnestunum.

Osama on maha löödud, aga pilti meile ei näidata. Ilmselt kardetakse teha sarnast viga, kui juhtus 1967. aastal.
Pildil olev härrasmees meenutab hämmastaval kombel üht teist ammu elanud isikut. Peale surma tuntakse teda ka nime all "San Ernesto de La Higuera." La Higuera on Boliivia küla, kus Che laip peale hukkamist rahvale vaatamiseks välja pandi. Che'st on saanud üks kõvemaid pop-kultuuri ikoone, Beatlite, Walt Disney ja Coca-Cola kõrval. Surnud Ernesto oli ilmselt fotogeenilisem, teda ei lastud püssist näkku.

Metsanduse arengukava on vaja ümber teha.

2011-03-31T06:03:00.000-07:00

15. veebruaril võttis Riigikogu vastu Eesti metsanduse arengukava aastani 2020. Arengukavale andis omapoolse hinnangu ka Riigikontroll. Riigikontrolli auditi põhjal on arengukava sisu olulisel määral vastuolus selle põhieesmärkidega, kuna raiemahtude suurendamine, raiet lubavate tingimuste lõdvendamine ja raievanuste alandamine ei paranda ühelgi viisil metsade jätkusuutlikku majandamist, keskkonda ja selle kaitsmist ega kindlusta metsasektorile pikaajalist tulu. Riigikogus võeti arengukava vastu veenva häälteenamusega. Rohelised hääletasid vastu, ülejäänud olid poolt. Ilmselt on Eesti rahva jaoks tegemist nii marginaalse probleemiga, et selle pealt pole võimalik märkimisväärset poliitilist kapitali teenida. Samas tekib küsimus, millist kapitali siis teeniti?

Riigikogu otsus seab kahtluse alla Riigikontrolli usaldusväärsuse ning sellega seoses õigusriigi toimimise põhimõtted. Loomulikult ei pruugi olla Riigikontrolli arvamus ainuvõimalik tõde. Siiski on autoriteetse riigiameti poolt arengukava seatud kahtluse alla, ja see on piisav põhjus, et algatada uus metsavarude hindamine. See lahendus on muidugi kallis, kuid märksa kallimaks läheb hiljem valede algandmete tõttu liigsuureks paisunud metsandussektori
sulgemine tooraine puuduse tõttu elik puidu importimine Soomest või Venemaalt.

Toompeal lubab kuni sügiseni meelt avaldada seltskond, kes ennast "metsasõpradeks" nimetavad. Vehitakse siltidega: "armastan metsa!" "Eesti maa ja metsa eest!". Kodulehelt võib lugeda: "Oleme ikka olnud metsarahvas. Mets on eestlasele tähendanud turvalist rüppe, kuhu rasketel aegadel pageda. Me oleme metsast tulnud ja vajame metsa kaitsvat üska, et katsumustele vastu pidada. Meri on meie isa ja mets on meie ema." Ühesõnaga puukallistajad. Keskmine eestlane on sellistesse ikka ettevaatusega suhtunud. Selle asemel, et arendada sisulist arutelu ja kasutada konkreetseid fakte, jahutakse mingist kaitsvast üsast. Siiski soovitan soojalt nende petitsioonile alla kirjutada, sest põhimõtteliselt võideldakse ju ikkagi õige asja eest.
Paraegu raiutakse Eestis umbes 7 miljonit tihumeetrit aastas. See on riiklik raiemaht, erametsades toimuvat see statistika ei kajasta. Raiemahtu soovitakse tõsta 12-15 miljoni tihumeetrini. Metsatööstuse peamisteks argumentideks on alatasa korratavad hüüdlaused: "Eestis pole kunagi nii palju metsa olnud" ja "juurdekasv ületab raiemahud". Tõepoolest peale nõukaaegse põllumajanduspoliitika lõppu on paljud põllud võsastunud ja mitmed maaparandusobjektid soostunud. Metsa pindala on kasvanud. Endistele põllumajandusmaadele kasvanud metsad saavad raieküpseks alles 50 kuni 70 aasta pärast. Soostunud maaparandusobjektidel kasvab üldiselt võsa, sekundaarsed puuliigid nagu lepp ja paju. Küsimus on selles, kas meil on näiteks 20 aasta pärast metsast võtta kvaliteetset metsamaterjali. Peamiselt raiutakse mineraalmaal kasvavaid vanasid puistuid, salu-, laane-, ja palumetsi. Palumetsadega on veel olukord enamvähem joone peal, aga vanad salu- ning laanemetsad on tõeliseks harulduseks jäänud.

Ühtlasi juhib Riigikontroll tähelepanu sellele, et arengukavaga eksitatakse nii otsustajaid kui ka metsa- ja puidutööstuse ettevõtjaid, sest raieks kavandatud pindalalt ei ole võimalik saada selliseid puidukoguseid kui arengukavas näidatud. Arengukavas esitatud mõõduka puidukasutuse stsenaariumi korral (raiemaht 12…15 mln m3) on näiteks riigimetsa männikutes kavandatud uuendusraiete väljaraieks keskmiselt 370 m3/ha, mis on kaugelt suurem kui vanade männikute keskmine hektaritagavara (Riikliku metsainventuuri 2008 andmetel on 81…100 a vanuste männikute keskmine tagavara riigimetsas 305 m3/ha). Kust saada puuduolevad tihumeetrid? Ilmselt tuleb veel suurendada raiutava metsa pindala, sest metsatöösturid on juba arvestanud sellise puidu hulgaga.

Riigikontroll toob välja konkreetsed prognoosid. Valdav osa tulu andvatest lageraietest tehakse paremates metsatüüpides ehk palu-, laane- ja salumetsades, mis moodustavad
riigimetsamaast umbes poole. Kui jätkatakse riigimetsas lageraiete tegemist praeguses mahus, väheneks nendes metsades vanade puistute pindala oluliselt juba järgmisel kümnendil. Tulundusmetsade ehk majanduspiiranguteta metsade vanad kuusikud (90+) ja vanad haavikud (40+) saaksid otsa vähem kui 20 aastaga, vanad kaasikud (70+) vähem kui 30 aastaga ning vanad männikud (100+) vähem kui 50 aastaga.

Metsatöötlejatest võib muidugi aru saada, konkurents on tihe ja tootmise arendamiseks võetud laenud on vaja tagasi maksta. Laenu on vaja maksta kohe see, mis juhtub 20-30 aasta pärast on teisejärguline. Paljud ehitasid oma tootmise üles Venemaalt tulevale puidule, kuid too kehtestas väljaveetavale puidumaterjalile tollid ja nüüd on seis nutune.

Nädala Ansip

2011-01-12T15:12:00.000-08:00

Marika Tuus:Öelge, miks te kurnate oma inimesi?
Ansip: Aitäh! Ei ole viisakas esineda kohe vastuküsimusega, aga ma küsiksin, et kust need maksud veel peaks tulema? Ikka rahva käest! Nimetage mulle riik, kus makse korjatakse näiteks ufode käest või mõne teise planeedi asukate käest? Ma arvan, et isegi kui te pingutate väga-väga, ei suuda te niisugust riiki nimetada.

Riigikogu infotund 12.01.2011

Kaubandusrubriik

2010-11-07T04:09:00.000-08:00

Miks ei olnud Maximas neljapäeval võimalik tikke osta?
Iga ostuga sai kaasa pätsi saia.
Pensionärid seisid juba kell seitse hommikul poe ukse taga järjekorras ja ootasid oma saia.
Lõunaks olid tikud otsas.

Suri suusalegend Karl Lont

2010-10-18T14:07:00.000-07:00

Karl Lont 28.08.1925 – 12.10. 2010.
Minu teadmine Karl Londist sai alguse 2003ndal aastal kui sõber Hendrik ostis antikvariaadist ühe viiekümnendatel välja antud kehakultuuri ajakirja, kus pikk lugu moodsatest suusatamistehnikatest. Eriti suurepärane oli peatükk looduslike takistuste ületamisest suusarajal. Tehnikad, mis praegusi siledatel radadel liuglevaid suusatajaid pigem õlgu kehitama panevad, kuid ettevalmistamata maastikul sõites ülimalt praktilised ja ka lõbusad on. See kena ajakiri läks kahjuks kolimiste käigus kaotsi, aga mälestus Karl Londist elab edasi.

Saksa kääbikud

2010-08-23T11:41:00.000-07:00

Vedasime jõe peal parasjagu turiste, kui meile kulges vastu tundmatu veesõiduk. Kaugemalt vaadates nägi see välja nagu hunnik prahti, lähemal vaatlusel osutus see leparoigastest ja pilliroost parveks, kolme saksa lapsega pardal. Poisid, nii umbes viisteist aastat vanad, olid lugenud raamatut "Lord Of The Rings". Tolkieni vaimuvili oli neis suure vaimustuse esile kutsunud. Nad nimelt kujutasid ette, et on mingisugused kääbikud ja neil on missioon parvega mööda senitundmata metsikut jõge sõita. Kuna viimased paar tundi oli vihma sadanud, siis nägid nad üsna haledad välja. Andsime vennikestele kooki moosiga ja kutsusime lodjakotta sauna.

Õite mitmes leil oli juba võetud, kääbikuid ei kusagil. Mõtlesin juba et põhja läind või midagi. Nelja tunni pärast alles hakkas käänaku tagant tuluke paistma. Emajõgi on juba selline aeglane. Vihma sadas endiselt. Tüübid olid juba üsna ära külmanud, sest ega tõelistel Keskmaa kangelastel ei kõlba ometi korralikke riideid kanda. Õnneks oli meil tol päeval käepärast saksa tütarlaps, kes otse leiliruumist palja ja auravana Kääbikutele vastu läks ja nende parve turvalisse sadamasse juhtis. Mida veel võiks ühe väikese saksa kääbiku hing ihaldada! Kolm päeva mööda mudast jõge, mis voolab läbi mingi kuradi haisva soo. Ainukesed elavad hinged on tuima näoga aborigeenid, kes kuskil võsavahel kükitavad ja omaarust kala püüavad. Ja siis, tadaa, paljas näkk, kes puhtas kultuurrahva keeles vestlust alustab. Siis nad muidugi ei aimanud, mis uskumatud piinad neid ees ootavad. Põrgupalavas toas, mida kohalikud maainimesed miskipärast "saunaks" nimetavad, püüti neid elusalt küpsetada. Maainimestele tegid õilsate saksa noormeeste kannatused muidugi koledal kombel nalja. Barbarid!

Tartu mosaiik

2010-07-31T07:24:00.000-07:00

Mind ärgitas kirjutama Rentsi sissekanne, kus ta nagu ikka, kurdab tigeda tikrina irooniat ja sappi pritsides kaaskodanike lolluse ja haige meele üle. Tagasihoidliku inimesena jätab ta muidugi mainimata, kes kogu selle soodoma ja gomorra taustal hea ja õiglane on.

Austraalias elades või siis inglise-ameerika filme vaadates on mind alati pannud imestama, kuidas inimesed arvavad end võivat sinu kohta kõike öelda, ainult selle põhjal, mis rajoonis sa elad. Eestis sellist eraldamist ei ole. Nõukogude viljastavates tingimustes pandi inimesed elama sinna, kus parasjagu elamuosakonnal pinda oli, või kuhu mõni spekulant nad sokutas. Ülikooli professor ja laotööline elavad rõõmsalt kõrvuti. Nüüdseks olen ma Tartus elanud vähemalt kümnes eri kohas ja tundub, et on ikka vahe küll, kus elada. Õnneks on Tartu elukeskkond siiani küllalt mosaiikne. Näotuse ja sitapeadega täidetud paigad vahelduvad kenasti ilusate ja heade inimeste pesadega. Kastani tänaval oli üsna tavaline, et mingi lillelises kleidis fuuria järsku uksest sisse lendas ja teatas, et viskab kohe selle diivani meil aknast sisse, mille me aeda vedasime. Teda ei rahuldanud selgitus,et nii on mugavam grillida. Naabrimutid, kes pidevalt ja kusjuures alusetult, majaomanikule kaebasid, et need tudengid olla oma prügi nende kasti pannud, või jälle üliõpilaste koer situb nende peenrasse, kuigi koera meil polnudki ja nii edasi ja nii edasi.

Paras kultuurišokk oli Kitzbergi tänavale kolimine. Naabrinaine annab kevadel tasuta istikuid, et me oma aeda kaunistada saaks. Naabrimees kutsub grillipeole, kolmas enda poole spordivõistlusi vaatama. Pluss veel pikad harivad vestlused ja ühtse kogukonna tunne. Eile näiteks naaber küsis mu käest, kuhu see kukk on jäänud, kes hommikuti nii ilusasti kires ja küll tal on kahju, et ma selle toreda looma maha lõin. Vägisi jääb mulje, et inimesed ongi ilusad ja head.

Joonis 1. Karlova aknad, pildistas Mona

Mine vittu, kuradi Nipernaadi!

2010-07-24T02:47:00.000-07:00

Pärnapuu nimi on Leida. Igal folgil istub pärna alla Rain ja mängib oma klarnetil suurepärast blues'i. Rain on sama tüüp, kes kümme aastat tagasi, peale folki, nii sügava vaimlise trauma sai, et jalgsi Berliini läks. Kolm kuud. Ei tea kuidas see tema hingeõnnistusele mõjus, ilmselt hästi. No vot, seesama Rain läks kolmanda folgipäeva hommikul poodi viina ostma. Poe trepi peal istus kamp noori, väheste juustega härrasmehi, kes teda juba kaugelt joviaalselt tervitasid: "Mine vittu, kuradi Nipernaadi!" Rain hakkas hoopis pead parandama.

Laupäeva hommikul toimus tantsulava juures Meestetantsu õpituba. Platsi keskele oli pandud kast tasuta õlut ja üsna pea sumiseski selle ümber tantsulembeliste meeste hulk. Vend Viplala Johanson rääkis pikalt ja põhjalikult meeste tantsu ja võitluskunstide vahelistest seostest ja siis oma surnud vanaisa unenäost ja nii edasi. Siis võttis ta veel korra sõna ja rääkis uuesti surnud vanaisa unenäost. Siis lõpuks sai tantsu lööma hakatud. Meie Iffiga, kes me oleme eksootilise nabastkjeeramise võitluskunsti väljamõtlejad, asusime kohe oma ala populariseerima, lõimides klassikalisi nabastkjeeramise võtteid mitmesuguste graatsiliste tantsuliigutustega.

Kogu meestekamba peale oli kõige graatsilisem muidugi tuntud Tartu kunstnik Albert Gulk. Kunagi ma korraldasin Tartu raekoja platsil Esimesed Gulktantsu Maailmameistrivõistlused, mis seniajani on kahjuks ka viimasteks jäänud. Siinkohal kasutan juhust ja tervitan maailma esimeste Gulktantsumeistrivõistluste võitjat Tiinat.

Joonis 1. Albert on hoos, Gulktants kogub tuure.

Joonis 2. Kanal Kahe reporter küsis Asso käest: "Mis sa siin tänaval mängid, mine lavale."

"Siin ju professionaale lavale ei lasta"

Kukesupp!

2010-05-29T03:00:00.000-07:00

Leigrile meeldivad päris asjad. Leiger on zooloog. Kana muna, kes pole kukke saanud, pidi olema pool muna. Ma küll arvasin, et parem pool muna pihus kui kukk katusel, aga Leiger ei jätnud jonni ja hääletas Saaremaalt kohale, kukk kaenlas. Leiger on uhke oma terava sotsiaalse närvi üle ja iseloomult maailmaparandaja. "Ka kanadel on õigus keppi saada!" Kukk muidugi kukkus kohe kell viis hommikul lõugama ja nii vähemalt tund aega järjest, iga päev. Ma ei tea, mis naabrid sellest naljast arvavad, aga mina olen tõsiselt häiritud, indeed. Leiger muidugi magab oma keldripunkris õndsa und, ma arvan, et ta elaks seal vabalt ka tuumasõja üle. Et õigus jalule seada ja et kõigil oleks võrdselt, käin ma igal hommikul Leigri ukse taga kiremas, kui kukk on mu üles ajanud. Ahjaa, kommuni üksmeelsel heakskiidul pandi kuke nimeks Taavet. Paistab, et varsti saab Taavetisuppi.

Lugusid Emajõe deltast

2010-05-14T05:38:00.000-07:00

Eile Lodja peal jäid turistid sõiduga igati rahule, kuigi suurem osa ajast sadas äikesevihma. Üks naisterahvas tuli hiljem ekstra tagasi ja ütles, et ma olevat kõige VITAALSEM JÕEMEES, keda tema silmad on näinud. Ausalt öeldes, ega neid jõemehi ei olegi kes teab kui palju, aga ikkagi olin ma meelitatud ja punastasin juuksejuurteni. Kolleegid kutsuvad mind nüüd hellitlevalt Vitaliks.

Joonis 1.-4. Jõemehed tööhoos

Amadou & Mariam "Je pense a toi"

2010-04-28T01:46:00.000-07:00

Queen Jane "Nduraga Ngwetereire"

2010-04-28T01:30:00.000-07:00

MUSKATNUSS herr Müller!

2010-04-27T03:38:00.000-07:00

Vuudi tegutseb jälle

2010-04-14T09:52:00.000-07:00

Vuudi läks kaduma. Neli päeva oli kadunud. Siis Aili leidis loomade varjupaiga kodulehelt pildi meie koerast, alla oli kirjutatud küll teine nimi. Tuli välja, et Lootuse tänava neljateistkumnendas majas elav mutt avastas mingil hetkel, et Vuudi nikub tema puudlit. See talle millegipärast kohe üldse ei meeldinud. Helistas koerapüüdjatele. Teatavasti on isastel koertel sugutilukk mis ei luba coitus interruptus´t. Koerapüüdjad siis ootasid kuni Vuudi erutus vaibub ja toimetasid ta hotelli. Kogu see lõbu läks meile 300 krooni maksma. Jess, Vuudi skooris!!

Roosad käerauad

2010-04-09T04:16:00.000-07:00

Selleks, et ära rääkida roosade käeraudade lugu, pean ma alustama päevast, mil Kitzbergi tänavas toimus soolaleivapidu ja Tuul läbi elutoa seina hüppas. Naabrid, kes ilmselgelt ei olnud peomeeleolus kutsusid kolm korda politsei. Juhtus nii, et kui inspektor Mürk kolmat korda tuli pidime me Tuulega akna kaudu põgenema, et meid vangi ei viidaks. Minust jäi Tuul sokkide väel Maarjamõisa haigla taha lörtsisesse lompi seisma. Hommikul kell kaks hakkas mul süda valutama ja helistasin, et kallis sõber kus sa oled? Tuul kähises telefonis vastu, et ta on mingis ühikas roosade käeraudadega radika külge aheldatud. Siis sain ma aru, et Tuulega on kõik korras.

Täna hommikul algas Looduskaitse Ringi hääletusretk Tsehhimaale. Ikka on kaunis komme olnud reisimeestele ja naistele toredaid kingitusi kaasa panna. Omaenda väikeste valgete käekestega õmblesin roosad käerauad Tuule lebomati külge. Kujutasin elavalt ette kuidas härra õhtul telgi üles paneb ja noore süütu tütarlapse silme all oma mati lahti rullib. Kahjuks ei läinud nii. Tuul leidis üles nii käerauad kui ka Jaan Eilarti mälestusteraamatu. Euroopa lindude määraja jäi õnneks leidmata.

Ma juba kartsin, et roosadel käeraudadel jääbki Tsehhis käimata, kui saabus rõõsa Jaanika kes õpib looduse kaitsmist ja kasutamist. Seal pidi ise valida saama, kas kasutad või kaitsed. No vot, nüüd siis ongi käerauad koos Balsaci kogutud teostega Praha poole teel. Balsac oli ikka ilge grafomaan. Hea oli, et nii vara ära suri, muidu oleks veel paarsada köidet kirjutanud. Igaks juhuks veel küsisime Jaanika käest, kas talle lugeda meeldib. Meeldib. Kas sado-maso mängud meeldivad. Meeldivad. Küll ta alles rõõmustab kui kuskil Poola bensuka taga oma koti lahti teeb!

Joonis 1. Gaša ja Triin suvisel hääletusvõistlusel.

"Maailma lõpp on lähedal." mõtles Vudi ja lakkus oma mune edasi

2010-04-02T08:30:00.000-07:00

Igal kevadel saabub koos linnukestega süvenev raskemeelsus."Kannatada on vaja!" ütleb Griša. Kannatus õilistab. Kui maailm oleks õiglane, oleks Griša ammu õndsaks saanud.
Linn on täis inimesi, mõned neist on täis. Kõik on kevade puhul oma urgudest välja roninud. Paarikesed käivad tänavatel totakate nägudega ringi. Lumikellukesed õitsevad. Varsti on nad närtsinud.
Veel enne kui melanhoolik jõuab armuda, mõtleb ta juba eelseisvast lahkuminekust. Mina mõtlen sügisest.
Täna laulab teile Georg Ots, sõprade jaoks lihtsalt George.

Korp! Ugala külalisõhtu

2010-03-11T12:01:00.000-08:00

Meie, Kitzbergi tänava organiseerimata meestudengid käisime Korp! Ugala tutvumisõhtul. No on ikka vigur välja mõeldud! Seal oli hulga korrektselt riides noori dzentelmene. Kuna nad kõik kandsid musta ülikonda, siis tundusid nad suht ühte nägu ka olevat. No vot, oli seal üks paks härrasmees, kes pidevalt mõõgaga vastu lauda tagus ja "Silentsium!" karjus. See tähendas, et pidi vait olema ja õlut ei tohtinud juua. Ülejäänud aeg joodi küll. Siis oli seal igasugu kentsakaid kombetäitmisi, mis üldjuhul tähendasid seda et pidi veel rohkem õlut jooma.
No näiteks oli sihuke kena vigur, et kummalgi pool pikka lauda istus umbes kakskümmend korporanti. Ühel laua poolel üks võistkond ja teisel pool teine. Laua otsas, see sama priske majordoomus, kes enne mõegaga vehkis, jõi ära esimese kannu õlut ja lõi selle kolksti lauale. See omakorda oli stardipauguks ülejäänud kaadrile, kes alustasid teatevõistlusega. Olgu siinkohal märgitud, et Lont oma võistkonnale häbi ei teinud. Ei jõudnud veel neelama hakatagi, kui otsas ta oligi. Seda enam pani mind hämmastama, et pooled korporandid, kes selle spordiga päevast päeva kokku puutuvad, olid harukordselt saamatud. Eriti minu võistkonnas. Üks igavene vusserdamine ja õlleluristamine! Kuidas siis nii saab? Kus on spordimehe vaim? Trenni on vaja teha, või astugu karskus-seltsi Liivika.
Ega polegi imestada, et tasapisi purjud tuult kogusid ja laulugi lahti lõime. Aegajalt pisteti tükk valget paberit nina alla ja öeldi et kirjuta nüid avaldus korporandiks hakkamise kohta. Õnneks sellist joobeastet ma ei saavutanud.
Üldiselt võib öelda, et tegemist on väärt algatusega. Kui sulle meeldib organiseeritud õllejoomine ja 19. sajandi rollimängud, siis astu läbi.

Mällari special

2010-02-25T02:36:00.000-08:00

Kuna Mällar oma kauni kaaslannaga oli selle peo ilmselgelt kõige fotgeenilisem paar, siis siinkohal Mällari special. Muidugi jääb veidi arusaamatuks, mida tegi suusataja Aafrika eripeol, aga sellegipoolest pikka iga sulle Tambet Tõnissoo.

Aafrika

2010-02-25T02:16:00.001-08:00

See aasta oli bioloogide ekvaatori peo teemaks Aafrika. Võiks isegi öelda, et tegu oli suhtkoht meeleoluka peoga.

Presidendi vastuvõtt lodjakojas

2010-02-25T02:09:00.000-08:00

Joonis 1.President saabub
Joonis 2.Sel ajal, kui esimene Eesti rahva raha eest kallist veini jõi, oli teine Eesti kogunenud lodjakotta.
Joonis 3. Sepp Heiki on endiselt fotogeeniline

Uba koolkond

2010-02-22T13:57:00.000-08:00

"Northug ei saa sallida, kui mingi habemik Petuhoff temast mööda läheb."

Lembitu Kuuse kommenteerib meeste paaris-sprinti

"Õnneks oli see parim koht kus keppi murda, ikka seal, no kus siis veel."

Kaarel Zilmer on Anti Saarepuu strateegia juba paika sättinud.

"Millal siis kõlab stardipauk? Oodata on veel palju. Oih, kohe praegu!"

Kuuse Lemps ei jaga matsu

"Northug ees, Northug taga, Northug üleval, Northug all."

Lembitu on ikka segaduses

"Näha on, et vorm on sul halb, aga mis sa suuskade kohta ütled?"

Marko Kaljuver paneb Kaspar Koka paika.

Kuseva hipi koobas

2010-02-12T09:37:00.000-08:00

Lennuk tõi mu Gran Canariale. Siia on ilmselt kogunenud suurem osa Euroopa vanuritest, veel enam, Palmase rannas on nad otsustanud kõik korraga ennast paljaks võtta. Gerontofiilid kiirustage! Mina põgenesin.

Ööseks lubas sadu. Mul oli telk, aga telgi kaari mitte. Lennureisi reeglid käsitlevad neid kui potentsiaalseid taparelvi. Saatsin vaiad postiga. Hispaanlased kaotasid need Madridi ja Las Palmase vahel ära. Inetu lugu. Läksin mägedesse koopaid otsima. Suuremas koopas elas üks vanamees, karvane nagu lumeinimene. Juhatas mulle uru, oma valduse all kaljuseinas. Ärkasin alles hommikul, solina peale. Ikka sajab, mõtlesin. Ei sadand, vanamees kuses. Piss säras ja sätendas päikese käes. Milline kaunis hommik.

Läksin jälle postimajja. Ametnik ütles "manjana". Eesti keeles tähendab see, "millal iganes". Pistku need pulgad endale persse. Sõitsin naabersaarele. Ilma telgita.

Fuerteventural tegin fotokaga umbes viissada pilti. Piltidel olid: kivid, vesi, kivid, kivid, vesi, kivid kivid ja siis oli mõnel pildil veel natuke kive ja vett. Fotoka kaotasin ära.
Surfasin. Lained olid jõhkrad. Mina olin jõhkram veel, nii ma vähemalt arvasin. Lootusetu võitlus looduse stiihiaga on mulle alati meeldinud. Surfarid kutsuvad seda pesumasinaks. Sain puhtaks, mõnest kohast tuli ka nahk koos mustusega ära. Kaks nädalat möödus kui unenägu. Oli tore puhkus. Nüüd kodus puhkan edasi. Õhtuti on tore vaadata neid raskest päevatööst diivanisse tekkinud lohkusid. Kasutan siin Tubli Helga pilte, teadagi miks.

Joonis 1. Hommik, vanurid on veel riides.
Joonis 2. Corralejo rannas oli hulga kividest laotud naljakaid ehitisi. Igas ühes paljas vanamees. Osad neist (Tuuli ja Helga andmetel) onaneerisid. Tsikid ei tahtnud enam miskipärast paljalt ujuma minna.
Joonis 3. Kivid ja vesi
Joonis 4. Kivid
Joonis 5. Maastik käterätiga (kivid ja vesi).

Pesahülgamine I päev

2009-12-25T08:02:00.000-08:00

See aasta toimus pesahülgamine juba ei-tea-mitmendat korda. Kohale olid kutsutud tuntud akadeemikud ja meelelahutajad.
Joonis 1. Esimesel päeval tegi aluselistest puuviljadest ettekande tunnustatud loomapsühholoog Jauram, Kiili alevikust. Eelkõige oli teemast erutatud lugupeetud lektor ise.
Joonis 2. Teises loengusaalis olid kogunenud noored biokeemia sõbrad. Akadeemik Tõnissoo pidas ettekande "Kuse koostisest". Nagu pildilt näha, läksid uuemad teadusandmed uriinist peale just noortele naistele.
Joonis 3. Kolmanda loengu pidi esitama tuntud seenevana Kuulo Klamees. Niikaugele minevikku kui vanemad kohalviibijad mäletasid oli ta ikka kuskil nurgas istunud ja pajatanud liigutavaid lugusid seente elust. Kahjuks uinus lugupeetud lektor seekord peale teist lauset. Pühkisime hellalt väsinud akadeemiku tolmust puhtaks, katsime lillelise tekiga ja jätsime vaatama värvilisi unenägusid seente ebatavalisest maailmast.

Vuss "The Snaiper" Villem

2009-11-23T03:10:00.000-08:00

Vuss on endiselt poissmees. (Suured tissid)
See rklaam maksis Vussile täpselt ühe õlle.

Ülikooli korvpalli meistrivõistlused

2009-11-23T02:32:00.000-08:00

Joonis 1. LOTE võidukas meeskond (sport võitis). Ees paremal Jõhker-Egon. Vastased kusid juba siis püksi, kui Egon esimest korda platsile jooksis.
Joonis 2. Tagamängijad Vuss, Gaša ja tsenter Hull-Leiger
Joonis 3. Mällarist lausa hoovas taltsutamatut maskuliinsust (tegeligult oli tal sokk püksis)
Joonis 4. Leiger palliga
Joonis 5. Ervin suutis pea-aegu kõik rünnakud ära rikkuda. Kahjuks oma meeskonnal.
Joonis 6. Mällari stiilinäide
Joonis 7. Mängujuht Tuul pidi alati palli üle väljaku tooma, sest ta on üks vähestest kes palli oskab põrgatada.
Joonis 8. Uusim spordimood. (Rock'i 2010 aasta kollektsioonist)
Joonis 9. Mällar irriteerib vastast. (vastane on ilmselgelt segaduses)

Sügismatk 2009 Puhatu raba

2009-11-23T02:03:00.000-08:00

Joonis 1. Lõkkefilosoofid tööhoos, nagu ikka arutleti igavikulistel teemadel.
"Hull mõte seda ürgmetsa vaatama minna, mets nagu mets ikka. Kõnnin kolm tundi, ikka olen metsas."
"Õu, pane parem puid juurde"
"Pane ise."
"Ei viitsi"
Joonis 2. Viimase aja põletaivam käitumisökoloogiline küsimus, kas ja kui siis milline on Jaurami sigimistrateegia?

Lemmikloomanurgake

2009-11-18T13:31:00.000-08:00

Peni jooksis lahtiselt nagu ikka. Tuli vastu vanamees kahe kargu ja kahe koeraga, iik-iik-iik. Vuudi, jõhkard nagu ta on, kohe purelema. Tegemist oli Saksa jahiterjeritega. Üks hüppas parema külje pealt kõrri, teine vasakult poolt. Lahti enam ei lase. Palju ei puudunud, et Vuudi oleks saba sirgu visanud. Suust vahtu tuli, silmad pahupidi. Vanamees ütles, et ega nüüd muu ei aita kui tuleb terjerid ära kägistada, nii et pildi kotti panevad, muidu lahti ei lase. Hakkaski siis koeri kägistama, mina hambaid lahti kangutama. Vuudi selleks hetkeks erilist elumärki enam ei ilmutanud. Lõpuks kustusid terjerid ära ja sai hambad lahti. Rihm sassis, kargud segi, koerad peaaegu lõpnud. Vahetasin vanamehega viisakusi, ulatasin talle kargud ja läksin edasi. Ehk Vuudi õppis sest midagi.

Naabrimutt, Edgar ja Nursultan

2009-11-05T03:10:00.000-08:00

Köögis teed juues ja aknast välja vaadates imestan ma alati, et naabrid on uskumatult töökad. Vähemalt kord päevas riisuvad nad kokku kõik muru peale langenud lehed. Eelmine nädal käis naabriproua ringi, kepp käes, ja toksis ükshaaval maha kõik veel õunapuu otsa jäänud lehed (kahjuks kask on liiga kõrge, selle jaoks pole piisavalt pikka redelit). Tore kui inimesed endale tööd leiavad ja ei vahi niisama telekat. Meenub Kasasthani presidendi, Nursultan Nazarbayevi hea idee, kuidas likvideerida riigis tööpuudus. Töötud veeti Almatõ-Astana maanteele ja pandi luudadega asfalti pühkima, seda kõike keset imeilusat kõrbe. Tööpuudus sai likvideeritud imeväel. Tallinna isake Edgar võiks siit õppust võtta. Töötutele helkurvestid selga ja sügisele appi, lehti puu otsast alla tõmbama. Kaua nad ikka seal bussides peavad loksuma. Töö kasutegur on umbes sama, aga see-eest värske õhk on tervislikum. Varsti hakkab lund sadama, siis oleks Tallinnn-Tartu maantee ka vaja puhtaks pühkida. Et neid projekte rahastada, oleks Tallinnal mõistlik veel laenu võtta. Katsugu siis see sitapea Jürgen Ligi eelarve defitsiiti alla kolme protsendi hoida ja eurole üle minna. Lihtne. Tööpuudus likvideeritud, oravatele koht kätte näidatud ja endiste töötute hääled järgmisteks valimisteks kokku kogutud. Oot-oot, ilgelt nõme on ikka inimesi külma ilmaga välja ajada. Mõistlikum on igale töötule paar tonni pihku pista ja tehtud! Mille poolest töötu kehvem on kui pensionär.

Õuna Endli visiit

2009-10-29T02:01:00.000-07:00

Meteors - Nothing Special

2009-10-28T03:39:00.000-07:00

Joonis1. Kohale on jõudnud Põllumajandusvolinik Õuna Endel oma saatjaskonnaga, et hinnata agri-kultuuridele tekitatud kahju.
Joonis2. Kallid külalised Eestist poseerivad kraatri servavallil
Joonis3. Naaber-Vabariigi spetsialist saabub mõõtmistöödelt.

Pulmad

2009-08-20T00:31:00.000-07:00

Tädi soovil, havi käsul, sõitsin hommikul Emajõe luhale kaski tooma. Õde oli endale kuskilt ühe Pablo leidnud ja otsustanud temaga abielluda. Tädi traditsioone austava inimesena tahtis noortele õnneväravad orgunnida, teate selline muistne Eesti komme. Nagu kiuste olid viie versta raadiuses kõik kased vihtadeks tehtud. Nii ma siis higistasin seal võsas ja otsisin kaski, mida ei olnud. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem (Koeru). Botaanika aiast leidsin kaks tohutu suurt kaktusesarnast piimalille, mille rahvuslikus motiivides ehituna auväravateks seadsin. Pablo on Hispaaniast, seal nagunii kased ei kasva.

Kirjandusilm

2009-08-19T05:00:00.000-07:00

Vaguni humanitaarid on jälle reaalidele kaks null ära teinud. Kodrese Mari on saanud hakkama mitmesajaleheküljelise koguteosega "Hispaania, tuhat ja tuline". Kristagi pole niisama passinud, vaid tõlkinud Javier Sierra romaani "Sinine daam". Mõlemad raamatud saadaval hästivarustatud poodides. Kui raha ei ole, siis võtke raamatukogust. Gaša teatas selle peale, et ega humanitaarid peavadki vähemalt tuhat lehekülge kirjutama, kui reaalid võivad piirduda ühe valemiga. Keegi võiks nüüd selle valemi juba kirja panna.

Kuidas ma Darwini auhinnast ilma jäin

2009-08-15T03:53:00.000-07:00

Minu kuulsus käib must sammu võrra ees. Ka need inimesed, kellega tavaliselt pikka juttu ei aja, tulevad juurde ja küsivad, et näita. No ma siis näitan, ega's ma kade ole. Tavaliselt imestatakse, et nii loll ei saa üks inimene ikka olla. Aga näe saab. Ehitasin ühes Lõuna-Eesti turismitalus parasjagu katust, viimane tuulekasti laud oli vaja paika panna. Nii ma siis kõõlusin seal redeli peal, maa ja taeva vahel ja vahetasin tuulelauda. Aga et see minu jaoks täiesti tavaline situatsioon oli, siis mõtlesin naistest nagu ikka. Äkki karmauh, hälbis mootorsaag oma tavapärasest trajektoorist ja trahh, mulle pähe. Pärast lühiajalist viivitust sain aru, et materjal on õige, aga saetav objekt vale. Selle aja peale oli juba kenakene mulk päässe sisse lõigatud. Panin siis sae seisma ja kobisin köögi poole, kus naised soome turistidele lõunat vaaritasid. Võtsin kenasti saapad jalast ja küsisin, et kas siin ennast pesta ka saab. Naised pistsid kriiskama. No siis ma nägin küll mis valesti oli, sokid olid saepurused. Nad on seal kangesti korraarmastajad. Läksin jälle välja ja kloppisin sokid puhtaks. Naised kutsusid selle peale kiirabi.
Pontu lakkus vere.
Kont, kui suur evolutsiooniteooria austaja, tundis kahetsust, et tema tutvus-ringkonnas ikka veel ei ole ühtegi Darwini auhinna laureaati. Darwin auhind on mulle alati meeldinud, aga tööandjal on liiga nürid saed.

Joonis1. Auhindu! Auhindu! Me kõik tahame auhindu!

Ρоссия милая моя ehk Emajõe Hansalodja ekspeditsioon Novgorodi Hansapäevadele

2009-06-24T09:07:00.000-07:00

Kui Lont Eestisse jõudis oli Lodi juba teekonda alustanud. Püüdsin nad kinni Vergi sadamas, kust vaikselt Peterburi poole purjutasime. Meri oli spokoinoe ja kõiksugu alkohoolilisi jooke rohkem kui Vene toll sisse viia lubab. Nii see oli. Tuli välja, et meil ei olnud ikka Vene sisevetel seilamise luba. Aga nagu natsalnikud ütlesid, "mõ režajem, propusk uze zavtra buudjet" või midagi sellist . Tutvusime Venemaa suurima purjelaeva meeskonnaga, kes andsid meile kasutada kümne aeruga sõudepaadi. Peterburis on väga ilusad naised. Kanalite servad olid päevitavaid deevuškaid täis. Vene naised pööravad väga suurt tähelepanu riietusele. Ka päevitus olgu perfektne. Iga ruutsentimeeter peab saama pruuniks! Selle saavutamiseks kasutatakse kõiksugu erinevaid poose. Mõned neist on visuaalselt küllaltki erootilised. Kõige vingem oli perseprao vahelt päevitamise poos. Oleks teile siia mõned pildid üles pannud, aga venelaste poolt kaasa antud kapten oli mingi mõttetu kuivik ja käskis edasi sõuda.
Tasapisi hakkas mulle selguma, miks Rein Kilk juba kümnendat aastat pole Tartu-Pihkva laevaliini avanud ja miks Lodjaselts juba kolmas aasta tulutult proovib Venemaale sõita. Kuus päeva ootasime sisevete luba, kusjuures natsalnikud ytlesid, kohe kohe tuleb, ei mingit probleemi. Selleks ajaks oli selge, et omal jõul me siit ei liigu ja kui liigumegi, siis jääme lootusetult hiljaks, sest Hansapäevade avamine on juba järgmisel päeval ja meil veel kolmsada miili minna. Hansapäevade korraldajal seltsimees Orlovile tuli päästev idee. Edasi lõiguke Lodja Mereblogist:
"Äraminek, aga ei kulgenud teps mitte nii lihtsalt. Nimelt sisevete luba me ei saanduki, kuid meie kutsuja Orlov, Novgorodi Hansapäevade korraldaja, ületas ennast täielikult ja orgunnis nii, et saime välismaise pukseeritava objektina sõita ilma loata. Selleks küll pidime Eesti lipu maha võtma ja olema puksiiris. Lisaks oli nõudmine, et kogu meeskond läheks bussiga. Seletasime, et laeva ei saa ilma juhita pukseerida, mille peale lubati lõpuks kolmel mehel laeva jääda. Seepeale talitasime nii, et kui piirivalveneiu tuli meid ära saatma, korraldasime suure pisarate ja kohvritega lahkumistseremoonia ülejäänud madrustele - Irina nuttis, Heikki kallistas kõiki ning Ummi vaatas oma kuumniiske pilguga. Tanel rakendas samal ajal piirivalvedaami peal oma salarelva SexAppeal'i, pakkus kohvi, ning madrused lehvitasid lahkuvale karavanile. Kui piirivalve lahkus, hiilisid madrused kohvritega läbi võsa teise kai juures pardale tagasi. Lõpuks saime liikuma. Mööda tuhisesime Ermitaazist, Aurorast ja Piiteri sildadest."

Joonis 1. Lodi saabub Novgorodi
Joonis 2. "Bribaltiiski karabl" on kohalike seas populaarne
Joonis 3. Varjaagid Ilmeni järvel
Joonis 4. Varjaagid ründavad. Pildi ülal paremal servas olev täpp on kaduv-väike osa Sepp Heikki rusikast.
Joonis 5. Kuznets teeb trikke

Ivan Orava matused

2009-06-24T07:03:00.000-07:00

Vabadussõja võidusamba avamisele oli kutsutud hulk pappe ja kirikuisasid, kes siis kooris manasid ja meie-isa-palvet lugedes sammast õnnistasid. Ma olen alati uhkusega kõnelnud sellest, et Eesti on maailma üks kõige ilmalikumaid maid, mis peaks peegeldama meie ratsionaalsust ja selget mõtlemist. Eestist eemal olles jätan ma tavaliselt mainimata, et samas on meil kõige rohkem igasugu posijaid ja hiromante.
Väga raske on mõista nähtamatut ja käegakatsutamatut. Raske on mõista protsesse, mille kestus on hoopis teises ajaskaalas kui inimese eluiga. Inimese aju ei ole selleks kohastunud. Et tappa mammut või peol naisi sebida pole vaja mõista evolutsiooni- või relatiivsusteooriat. Aja ja energia säästmiseks on lihtsam uskuda muinasjuttu kui kahelda ja nuputada.
Niisiis usk on tegelikult ratsionaalne. Ainult sellest ei saa ma aru, miks taidlesid seal samba juures ainult ristiusu papid. Esindavad nad ju ainult väikest osa Eesti rahvast. Kes on piiskop Põder? Võrreldamatult populaarsem on näiteks "Selgeltnägijate tuleproovi" Nastja. Miks ei olnud seal Kaika Lainet, Vormsi Ennu või Vigala Sassi? Rist samba tipus ei tohiks neid segada, on see ju palju vanem sümbol kui ristiusu kirik.

pildid on pärit siit

Ministry of Silly Dances

2009-06-06T03:29:00.000-07:00

Eile kaisin Eesti tydrukutega väljas. Kylastasime kõiki kohustuslikke ja mittekohustuslikke kõrtse. Asutasin klubi nimega "Ministry of Silly Dances". Ausalt öeldes olen ma selle klubi ainuke liige, siiamaani. Mulle tundus, et tsikid vaatasid alguses natuke imelikult, aga siis harjusid ära. Mis teha, ei ole see tantsimine kunagi minu tugevam kylg olnud. Lõpuks, kui kõik kõrtsud olid kinni pandud, suundusime öökluppi, nimega "Vibe". Ma olen ööklubidest igasugu lugusid kuulnud, ise pole tavaliselt sattunud sinna. Pärast lyhikest vaatlust sain aru, et tegemist on kiimaste jorsside ja persestnäpistajate paradiisiga. Mulle kui õrna hingega maapoisile oli see liig mis liig. Läksin koju. Koduteel köitis mu tähelepanu härrasmees, kes pyydis laternapostiga tyli norida. Laternapost ei võtnud vedu. Lõpuks post andis järele, sest oli ilmselt targem. Hommikul kell viis saabusid tydrukud pidust tagasi. Triinu ajas mu yles ja ytles, et nii ei ole ikka ilus poole pidu pealt ära minna ja meie kui Geraldtoni ainukesed eestlased peaks ikka kokku hoidma.
"Ega te nyyd nii ainukesed ka ei ole." kostus kõrvalt voodist.
Kurat, mõtlesin ma. Enam ei saa kuskil maailma otsas Eesti keeles salajuttu ajada. Allar töötab Aborholsi saartel lobsteri-laeva peal nagu David Non eelmisel aastal.
Joonis 1. HMAS Sydney memoriaal. Saksa lahinglaev "Kormoran" lasi Aussie merevae au ja uhkuse 1941 aasta 19. novembril pohja.

Tervitus BIO-GEO kymnevoistlusest osavotjatele.

2009-06-04T23:34:00.000-07:00

Seltsimehed sportlased!

Täna olete siia kogunenud, et osa võtta kymnendast BIO-GEO kymnevõistlusest. Aeg on kyps maitsmaks raskete treeningute vilju. Veri, higi, pisarad, röga ja tatt on olnud teie saatjateks sel teel. Aga on olnud ka helgemaid hetki.

Näiteks Jaurami naabrimuti tänulikud silmad, kui too tubli timurlane, igal laupäeval, aitab turu-kotte trepist yles tassida. Ja nii kymme korda järjest, lihtsalt treeningu mõttes.

Voi võtame näiteks Vuss Villemi, kes treenis nii tugevasti, et tema kintsude sisekyljed kulusid sootuks ära. Kogemata pani ta haavadele Siirum-Saarumi salvi asemel hoopis Vilster-Valsteri plaastrit. Sel päeval syndis uus isiklik rekord tõkkejooksus.

Dr. Slepikovski aga kogus sel hooajal nii palju treeningkilomeetreid, et hakkas ette kujutama, et on Pavel Loskutov ja kõigele lisaks oskab lennata. Esimeseks distantsiks valis ta 1500 meetrit. Pääsreameti eridemineerijatel kulus kolm tundi, et hullunud Spordidoktor puu otsast alla tuua. Edasi tegelesid temaga Raja tänava spetsialistid.

Veteransportlane P.M. Pluuto otsustas proovida Dr. Slepikovski uut treeningkava: "Kolme nädalaga Erki Nooleks." Kahjuks kukkus veteran juba esimesel treeningul, Jänese matkarajal, kopra urgu ja kaotas oma hambaproteesid. Sellest ajast on ta mannapudru dieedil. Aga palja mannapudru najal kõrgele ei hyppa.

Spordiguru Raimondo P. Kont võttis treeninguid nii tõsiselt, et sundis isegi oma yheksandat kuud raseda naise Toomemäe treppidest yles-alla jooksma. "Laps peab juba varakult treeningute maitse suhu saama. Ise nakatusin spordipisikuga juba viljastumise hetkel. Mu ema töötas toona Tartu Suusamaratoni Kuutse vahefinishis toitlustajana. Isal jäi veel 31 kilomeerit sõita." ytles ta.

Nagu näha, treenitud on kvõasti. Raske on ennustada, kes selles pingelises heitluses võitjaks jääb. Kuid ärge unustage: "Tähtis pole võit, vaid osavõtt!" Hoidke oma kursuse, oma eriala, oma teaduskonna, oma ylikooli, oma kodulinna, oma maa, oma planeedi, oma galaktika, kogu universumi lippu kõrgel! Soovin edukat võistlust teile kõigile!

Joonis1. Spordiguru Raimondo P. Kont annab tarka nõu.

Joonis 2. Võistluste ajaloo proportsionaalselt kõige jämedamate kintsude omanik, Vuss Villem esimesel tõkkel.

Karl Lont,

5. juuni,Geraldton,

Lääne Austraalia

Seiklusjutte preeriast

2009-05-30T23:16:00.000-07:00

Toestisyndinud lugu naaberfarmist. Pollud on siin pikad ja traktorid soidavad ise. Ilm oli ilus nagu ikka. Nonda siis otsustas naaberfarmi traktorijuht, et aitab kabiinis konutamisest. Laks valja istus astmelauale ja pani suitsu ette. Tiksus niimoodi 10 kilomeetrit tunnis teise pollu otsa poole. Kui tuli aeg traktor ymber poorata avastas see dzentelmen, et traktori uks on lukku lainud ja ta ei paase enas sisse. Proovis siis vennike ukse klaasi ara lohkuda - liiga kova. Vaja mingit karmimat riista. Yhtegi kivi ka ei ole. Aga traktori teisel kyljel on tooriista kast. Tyyp siis spurtis teisele poole haaras vasara ja kihutas tagasi. Sel ajal traktor murdis juba esimesi poosaid ja oli kaasa haaranud kaksada meetrit traataeda. Lopuks sai aken lohutud ja traktor kinni peetud, muidu oleks veel paarsada kilomeetrit soitnud.

Joonis 1. Tolmutorm hakkab raugema.

Kevin Rudd vs. Ali Baba

2009-05-08T20:23:00.000-07:00

Austraalias käib tuline vaidlus selle yle, kas peaminister Kevin Rudd on Robin Hood või mitte. Lugu sai alguse valitsuse majanduse turgutamise programmist, mille käigus jagatakse välja 43 miljardit dollarit. Opositsiooniliider Malcolm Turnbull arvas, et peaminister ja valitsus on rohkem nagu Ali Baba ja 40 röövlit. Robin Hoodil oli vähemalt plaan, kuidas röövitud raha kulutada. Võtame rikastelt ja jagame vaestele, nagu sotsiaalabi programm või nii. Ali Baba oli aga eriti jultunud röövis röövleid ja jagas raha laiali kuidas juhtus. Nii oligi. Karl Londi postkasti laekus kiri, kus öeldi, et olge lahke ja hakake teile määratud 900$ kulutama, ega muidu Austraalia majandus ei kosu. Ehk luban endale tassi kohvi selle tähtsa paeva puhul.

PS! Teie, kes te 2007/2008 maksuaastal Austraalias töötasite, uurige järgi. Akki Kevin saatis teile ka midagi.

Möödunud kuu pildis

2009-05-01T23:29:00.000-07:00

Naistepäev kui meesšovinistlik püha.

2009-03-10T17:39:00.000-07:00

Me ei jõudnud "Punnvõrrimehe Looduskalendrit" naistepäevaks valmis. Ja ega ma ei olegi kindel, kas see oleks mõistlik olnud, sest naistepäev on oma olemuselt meesšovinistlik püha. Kõik rõvedad, haisvad ja ebaviisakad Eesti mehed pesevad ennast selle päeva puhul puhtaks, tormavad naisele kaubanduskeskusest lilli ostma ja on üldse kogu päeva viksid ja viisakad. Võibolla keedavad kodus vanamoorile kohvigi, tähtsa päeva puhul. Ja naised, kes on oma loomult emotsionaalsed ja kergeusklikud, on valmis selle ilusa päeva puhul meestele kõik nende patud andeks andma, otsekui ei istukski need sellid järgmine päev jälle õlut juues ja röhitsedes teleka ees.

Tõelised dzentelmenid on viiskad ja tähelepanelikud iga päev. Ja kingivad lilli, sest nagu ma enne märkisin, on naised emotsionaalsed ja ebapraktilised. Härrasmees teab, et lilled on tegelikult täiesti mõttetud, aga ta ei ütle seda oma naisele. Ja pealegi on lilled ilmselge vihje seksuaalvahekorrale. Ei ole ju lilleõis midagi muud kui üks suur tupp ja emakas, mille juurde üldjuhul kuuluvad ka tolmukad, mis omakorda sümboliseerivad peenist. Pole ime, et rünnatuna sellise sümbolite tulevärgiga naine murdub ja allub mehe sekuaalsetele provokatsioonidele.

Aga kulla dzentelmenid, kui jutt juba sümbolitele läks, mul on teile üks hoopis parem pakkumine. Kinkige oma naisele tükk liha! Üks korralik käntsakas verist ja mahlakat karbonaadi. Kogu oma miljoniaastasest ajaloost on inimliik elanud tänapäevases tsivilisatsioonis tühised paar-sada kuni paar-tuhat aastat. Varem elati karjades, kus olid kütid ja korilased. Üldjuhul mehed küttisid ja naised korjasid. Õhtul saabusid naised koju marjade ja seentega, mehed kütitud ulukitega. Tihti aga tulid mehed ka tühjade kätega, sest looma püüdmine on keeruline ja riskantne. Samas on loomne valk inimese kasvus ja arengus väga tähtsal kohal. Kahte aminohapet ei suuda organism ise sünteesida ja seda saab ainult loomsest toidust. Seega oli liha ürgühiskonnas väga tähtis. Parima pruudi sai ikka osavaim kütt, sest oli teada et ta suudab kasvatada üles rohkem ja tervemaid lapsi. Liha maagiline võlu ei ole kusagile kadunud. Ei ole jahile vaja minna, ostke poest tugev tükk vennaihu ja viige koju prouale ning temas tärkavad ürgsed tunded! Saab kõhu täis ja ehk muudki. Saatke kuradile lilled, need ei kõlba isegi salatiks hakkida. Tõeline kirg peitub lihas!

Ahjaa, pea-aegu oleks unustanud, miks ma üldse kirjutama hakkasin. "Punnvõrrimehe Looduskalender" ilmub "Tartu Üliõpilaste Looduskaitse Ringi " 51. aastapäevaks. Kalendreid trükime piiratud hulgal, nii et soovitan soojalt ette tellida. Hind tuleb soodne, ca 25 krooni.

Punnvõrrimehe Looduskalender

2009-03-07T09:45:00.000-08:00

Aeg on niikaugel, et saabumas järjekordne internatsionaalne naistepäev. Olgugi, et "naisinimesed" ei suuda suusatada viisteist kilomeetrit ilma joomata (Tarmo Tiisler), otsustasime meie, punnvõrrisõbrad, olla õrnemale soole jätkuvalt toeks ja anda välja "Punnvõrrimehe Looduskalendri", millest saab ammutada hingejõudu naiseksolemise igapäevastes rõõmudes ja muredes. Looduskalender sobib kaunistama nii koduseina kui riputada töökohtadesse, koolidesse, sööklatesse, põhimõtteliselt kõikjale, kus tegutseb meie sihtgrupp, ehk siis naised. Võtteperiood on olnud pingeline. Loodusfotosid on üles võetud Aluksnest Alutaguseni, kahe aasta jooksul, pikkade kurnavate, ent seda lõbusamate fotosessioonide käigus. Trükipressid huugavad täie auruga, kui kõik läheb plaanipäraselt siis esimesed, trükisoojad eksemplarid, jõuavad loodushuviliste naiste kodudesse juba esmaspäeva õhtuks.

Joonis 1. Resizöör otsimas sobivaid võttepaiku, koos 26 aastase meesmodelliga.

Head Vabariigi aastapäeva!

2009-02-24T04:28:00.000-08:00

Vabariigi aastapäeva paraad Narvas. Foto on pärit Eesti Päevalehest, http://www.epl.ee

GeoGeo Talimängud

2009-02-22T09:14:00.000-08:00

Kokkuvõtvalt Indiast

2009-02-16T03:34:00.000-08:00

Eurooplase jaoks kõige harjumatum on indialaste hoolimatu suhtumine hügieeni. Kolkatas on üks imposantne seitsmekorruseline hoone, millel kiri:"Üleriigiline puhtuse ja hügieeni instituut". Miskipärast on ka selle maja ümbrus täpselt sama räpane kui kogu ülejaanud linn. New Dehliga ei anna Kolkata't muidugi võrrelda. Seal on piirkondi, kus kõik müürid ja majaseinad on umbes meetrikõrguselt tugevalt erodeerunud. Kuna sellist leiutist nagu peldik, suurem osa rahvast ei tunnista, siis mehed lihtsalt kusevad vastu seina ja naised kükitavad tänaval ja õiendavad oma asju pika sari varjus. Sestap ringi jalutades on mõistlik hoida keset tänavat, kuna seal on junnide kontsentratsioon väiksem.
Üldiselt korjavad õhtumaisest kultuuriruumist pärit rändajad varem või hiljem üles mõne kurja bakteri, mis nende sisikonna pahupidi pöörab ja peldikust võib saada enimkülastatud vaatamisväärsus. Nõuka ajal elanud inimestele on seal muidugi palju nostalgilist, minule isiklikult tuli lapsepõlv meelde ja juhtum kuidas Karksi-Nuia bussijaama peldikus üks proua kunagi läbi põranda vajus ja otse lampkasti kukkus. Hiljem pidi Valga Tallinna liinil sõitnud bussijuht kogu tee ust lahti hoidma. Indias bussijuhtidel sellist kysimust ei teki, suuremal osal bussidest ja rongidest ei olegi võimalik uksi sulgeda. Aga jah söögist. Mina sõin ilma suuremalt valimata pea kõike, mida tänavalt saada oli. Teise nädala alguseks olin juba valmis uskuma, et mind need India patsillid ei murra. Aga vara rõõmustasin. Pauk tuli sealt, kust ma seda poleks osanud oodata. Varanasi - New Jalpaiguri rongis vennastusin India sõduritega, kes mulle külalislahkelt viskit pakkusid. Viski on Indias tõeline staatuse sümbol. Kuna viski on kallis, siis suudavad seda endale lubada ainult väga kõvad mehed. Nii rongipersonal meid ka kohtles, restoranvaguni teenistujad tõid meile topeltportsud, vagunisaatja kysis eriti tihti, kas meil on ikka kõik hästi ja rongilaulikud laulsid eriti ilusasti ja pikalt. Viskist ei jää keegi haigeks, eriti kui tarbida sama suuri koguseid kui indialased, kes juba peale kolmandat pitsi silmad pahupidi ajavad. Kogu kurbloolisus seisnes selles, et härrad lahjendasid seda mingi kahtlase kraaniveega, mis mulle ka saatuslikuks sai. Oli plaan Darjeelingu lähedale mägedesse matkama minna, aga sinnasamasse, linna kõige odavama hotelli peldikusse, ma selle plaani välja pasandasin ja pärast kallasin veel vett peale ja nii kaks päeva järjest.
Transpordist. Rongisõit on uskumatult odav. Näiteks 33 tunnine, 2150 kilomeetrine, loksumine Kolkatast Mumbaisse maksab Eesti rahas umbes 130 krooni! Ka takso ja riksahinnad on väga mõistlikud, kui jätkub viitsimist tingida. Mina selles väga osav ei ole. Lonely Planetis oli selge sõnaga öeldud, autoriksa lennujaamast lähiliinide rongijaama maksab 15 ruupiat. Riksamees kysis sada. Mina arvasin, et sada on liiga palju ja vennike oli nõus taksomeetri sisse lülitama. Siis ma võin ise veenduda, et hind on selline. Istusin masinasse, vana surus gaasi põhja ja andis tuld, aga ülla-ülla, taksomeetrit sisse ei lülitanud. Kui ma püüsin tema tähelepanu sellele juhtida siis tegi ta näo nagu ei kuuleks mind ja litsus ainult gaasi. Kohale jõudes, selle asemel, et selliga väitlema hakata, arvutasin hinna kroonidesse, mis tähendas et summa tundus ikka naeruväärselt väike ja maksin ära. Hiljem, aru saades kui lollilt olin ma jälle petta saanud, kasutasin esimest ja viimast korda selle reisi jooksul vägivalda ja virutasin endale vastu lõugu. Alumine lõualuu valutas pärast pool päeva. Vat nii juhtub kui oma hingeõnnistuse eest hoolt ei kanta. Veidike leevendas minu maailmavalu teadmine, et rongipilet Mumbay kesklinna(30 km) maksab seitse ruupiat
(1,75krooni)

Joonis1. West Bengal on India viimane tana-rickshaw'de kants. Ülejäänud riigis on paljasjalgsete meeste poolt veetavad kärud ära keelatud. Samas mida hakkavad sellid tegema kui nende business keelu alla pannakse. Niisama tänaval kerjama?

Gorkhaland vabaks!

2009-02-14T05:48:00.000-08:00

Darjeelingu piirkonna kõige arvukam rahvusrühm on Gorkha mägihõimud, kes on ka poliitiliselt kõige aktiivsemad. Alates kaheksakümnendatest aastatest võitlevad nad oma iseseisvuse eest, kohkumata tagasi ka poliitilistest mõrvadest. Viimasel ajal rõhutakse rohkem rahumeelsetele vahenditele nagu näiteks keeldumine riigimaksude maksmisest, kaasa-arvatud elektri- ja telefoni arved. Inimesed vahetavad oma autode numrimärke ametlike WB (West Bengal), mitteametlikeGL (Gorkhaland) vastu. Põhiline võitlusvahend on aga massiivsed meeleavaldused. Sattusin ise ühe keskmesse, oli päris võimas. Inimesed skandeerisid peamiselt tiibetikeelseid loosungeid, aga ka väheste turistide meeleheaks mõningaid ingliskeelseid, nagu:

"We want Gorkhaland!"

"We want justice!" ja nii edasi.

Suurem osa rahvast küll ei tundunud eriti entusiastlikud ja skandeerisid üsna loiult. Mida ei saa aga pahaks panna, eks nad teevad seda juba viimased kolmkümmend aastat, ilma et midagi põhimõtteliselt muutunud oleks.

Püha Kolmainsus

2009-02-12T09:31:00.000-08:00

Paadiehitus

2009-02-12T09:29:00.000-08:00

Sitt on hinnas

2009-02-12T09:05:00.001-08:00

Enne kui lehma sitt jõuab jahtuda, on see juba yles korjatud. Mis seal salata püha lehma koogilõkke ääres on mõnus istuda küll.

Vennad tihedad

2009-02-09T05:54:00.000-08:00

Varanasi on kuulus vaimukeskus, mille templites tegeldakse peamiselt lihasuretamise ja narkomaaniaga. Kuid on ka yksikuid erandeid, avastas Lont oma meeldivaks yllatuseks. Yhes Raj Ghati lahedal paiknevas templis teenitakse jumalaid hoopis teisel moel. Terves kehas terve vaim. Lont haaras isegi voimalusest ja tostis jumalate meeleheaks natuke pommi. Pommid on ikka taiesti ajuvabad siin maal, need on rohkem mingiks veiderdamiseks kui toeliseks rebimiseks moeldud. Oleks veidi maadelnudki, aga maadluspaev on kolmapaev.

Mõned klõpsud

2009-02-02T05:11:00.000-08:00

Taj Mahal

2009-02-01T07:52:00.000-08:00

Taj Mahali vaatamine maksab India turistile 20 ruupiat, välismaisele 750. Kui ruupiad umbes neljaga jagada siis saab kroonid. Ilge nöörimine, mõtlesin. Mingite majade vaatamine pole mind kunagi erutanud, iseäranis kui selle eest raha kysitakse. Riksajuht Bobby käis kohe valja idee, et võiks minna teisele poole jõge ja vaadata seda maja niikaua kui meeldib ja täiesti tasuta. Siis me tingisime natuke, Bobby alustas neljasajast, mina sajast, kahesaja peal saime kokku. Järgmisel hommikul kell viis oligi Bobby hotelli värava taga ja panime Taj Mahali poole ajama. Teisele poole jõge on oma seitse kilomeetrit, aga ikka jõudsime ilmselgelt liiga vara kohale. Istusime siis kohalike härrasmeestega lehmakoogilõkke aares ja ryypasime tsaid, kuni valgeks läks. Siis tegin oma kohustuslikud klõpsud Taj Mahalist ja läksime linna peale hängima. Riksat juhtisime jälle kordamooda. Rahvale tegi see palju nalja kui valge mees riksat juhtis ja Bobby tähtsa näoga taga istus ja pilti tegi. Kui tagasi jõudsime ja ma talle raha andsin, siis arvas ta, et seda on ikka päris palju ja me võiks ikka linnapeal veel mõne tiiru teha. No siis tegime.

Väiksed hangeldajad seebiks!

2009-02-01T07:02:00.000-08:00

Taj Mahali juures palkasin veloriksa, no tegelikult palkas riksamees ennast mulle, aga mul oli yks tingimus, tema istub taga, mina väntan. Selgus, et selle pilli juhtimine eeldab päris häid kaskadöörivõimeid. Tee peal korjasin peale kõik lapsed kes mulle midagi myya yritasid. Kui nad maha läksid siis ytlesin, et sõit maksis viis ruupiat. Kui nad hiljem mulle veel mingit sodi pyydsid pähe määrida, siis teatasin et maksku enne võlg ära, siis ostan. See võttis neil natukeseks äri-isu ära .

Dehlist Agra'sse

2009-02-01T06:23:00.000-08:00

Dehli Agra rongi teise klassi vagun oli täis, nagu peab. Istusin koos viie Lahke India dzentelmeniga yleval pagasiriiulil. Seal oli marksa rohkem ruumi, sest all istus meie pingivahes 14 inimest, pluss umbes kymme inimest, kes seisid. Soit ise oli lobus. Naised laulsid ja mängisid trummi. Yks transvestiit ehk hijra, nagu neid siin kutsutakse, tegi paar tantsunumbrit. Mängisime pakiriiuli poistega mitmeid osavus ja sportmänge. Yks oli mingi käteplaksutamine ja teine vana hea käesurumine. Ei ole vist vaja markida, et käesurumises väikestest indialastest Londile vastast ei olnud. Yldse oli Lont, kui teise klassi vaguni ainuke valge inimene, suur vaatamisväärsus. Inimesed tulid juttu ajama, pakkusid oma toitu ja olid yldse vaga sobralikud. Igayks kiitis oma kodukohta ja arvas, et ma peaks ikka seda kylastama. Yks rongilaulik pani mind isegi laulu sisse. Lugu ise oli hindikeelne, aga Rajesh, mu pakiraaminaaber tolkis, et mul olla heledad juuksed, sinised silmad ja et ma lahen Agra'sse, no ja siis oli seal veel paar kohta mille peale koik naerma hakkasid, aga mida mulle miskipärast ei tolgitud.

Paharganj'i linnaosa

2009-02-01T05:41:00.000-08:00

Delhi koige rõvedamad ja odavamad hotellid asuvad rongijaama vastas, Paharganji linnajaos, või vahemaalt Lonely Planet nii vaidab. Valisin huupi yhe peldikusarnase hotelli, milles öö pidi maksma 160 ruupiat. Dehli kohta pole paha. Kuna mul täpset raha polnud, siis andsin 200. Nägin juba portjee väikeste seasilmade ahnest pilgust et seda yleliigset 40 ruupiat näen ma viimast korda. Nii oligi, härra teatas, et 40 on deposiit ja selle saan kätte alles hommikul, kui ära lähen. Natuke arusaamatuks jäi mille eest see deposiit oli, sest toas ei olnud ei linu, patja, mööblt, aknaid, lukku, võtmest rääkimata. Ei vaja vist mainimist, et kõik oli uskumatult räpane. Higi, veri, sperma, röga pori, hallitus, sitt ja rõve lehk. Aga kuna ma polnd paar viimast paeva horisontaalasendis maganud, siis ei olnud ma yleliia nõudlik ja viskasin ennast sydamerahus magama.
Hommikul, nagu arvata oli, põõnas valvelaua tyyp leti peal hambad laiali, nagu pyha lehm, ega teinud väljagi kui ma teda raputasin ja oma 40 ruupiat nõudsin. Ainuke efekt mida ma saavutasin, oli see, et vennike keeras teise kylje ja hakkas kõvemini norskama. Pole mõtet mingi 10 krooni parast inimesel pead lõhki lyya, mõtlesin ma ja astusin uksest välja. Sedasama mõtles ilmselt temagi.

Cairnsi ja Brisbane olukirjeldus

2009-01-28T23:47:00.000-08:00

Guinea saare Indoneesiapoolses osas, sygaval dzunglis, elab maailma viimane kannibalide hõim. Nad kutsuvaid endid Karowai rahvaks. Kui kysida neilt mille kuradi pärast nad teisi inimesi söövad, siis vastavad nad, et nii on lihtsalt kombeks. Pealegi minevat ärasöödava vägi sööjate sisse ja muudab nad kartmatuteks sõdalasteks. (Guinea natuke tsiviliseeritumate hõimude lemmikfilmiks olevat "Rambo".) Loodusteadlased seletavad inimesesöömist aga hoopis teisiti. Põhjuseks olla valgurikka toidu vähesus dzunglis. Harva kui vibu ette satub mõni metssiga, veel harvem kui suurim elukas cassowary. Karowaid elavad endiselt kiviajas. Loomi pole nad kodustanud (peale koera) ja põllumajandus on väga algeline. Nii nad siis maiustavadki naaberhõimu liikmete ihuga, kui lihahimu liiga suureks muutub.

Miks see aga mulle nyyd meelde tuli. Härra Lont on viimased kaks kuud elanud dzunglis ja kannatab samuti kange lihahimu käes. Mitte et Tullys poleks liha saada olnud, ei seda mitte. Põhjus on selles, et Tully kaupmehed on alatud liigkasuvõtjad ja Lont eelistas pigem Turbonuudleid syya kui pankrotti minna. Ja olgu siinkohal mainitud, et inimliha on Lont valmis sööma alles siis kui kõht ikka vaga tyhi on. Ja kust seda ikka niimoodi võtta on.

Aga Lont oli kuulnud imelisi lugusid tsiviliseeritud piirkondadest, kaugel valjaspool dzunglit, kus kymne dollari eest saab syya nii palju liha kui hing ihaldab ja vats mahutab ja rohkemgi veel. Nõnda otsustaski Lont dzunglist välja murda ja uurida kuidas normaalsed inimesed elavad.

Kuulujutud vastasid tõele. Kaubanduskeskustes on imelised õgimisoaasid, mida siin "Food Court"- ideks kutsutakse. Taldrik maksab 8-14 dollarit, edasine sõltub igayhe individuaalsest meisterlikkusest. Letil on reas kymned erinevad road, vali mida tahad ja kuhja taldrikule. Kogenud õgardina jattis Lont riisi ja makaronid kohe sinnapaika ja keskendus lihatoitudele. Kuid kaasasyndinud häbelikkus ja voltstagasihoidlikus tegid äjllegi karuteene. Oli ta ju päris rahul oma Munamäena kõrguva lihahunnikuga, kui tema laua poole vaarus hiinlane, kelle taldrikut kaunistas terve kuradi Himaalaja mäestik, mis küll kohe ohtlikult viltu vajus, kui meie kangelane yhest ringituterdavast Jaapani abielupaarist mooda pyydis laveerida. Lont oli kindel, et katastroof on vältimatu. Aga ei, vilunult sooritas hiinlane uue manöövri ja imeväel oli oli kogu kupatus jalle otse! "Milline filigraanne meisterlikkus!", oli Lont vaimustuses. Sellest hunnikust sai söönuks neli hiinlast, muist võeti veel karpidega koju kaasagi. Samal ajal Lont pigistab oma taldrikutäiest hädavaevalt kaks söömaaega valja. Julge hiinlase rind on rasvane! (kollane on see enivei)

Härra Lont sööb kypsiseid

2009-01-26T20:56:00.000-08:00

Kuna harra Lont on edev, siis paneb yles pildid, kuidas ta soob kypsiseid looduslikult kaunis kohas. "Black & Gold" Gingernut kypsised, $ 1,09 kohalikus kaupluses. Pole paha!

Kookosekonserviavaja

2009-01-26T20:45:00.000-08:00

Mission Beach'il kasvavad kookospalmid kuni veepiirini. Rand on pahkleid tais. Kohe seal samas on ka kaval riistapuu, millega neid avada.

Moned ilupildid kah

2009-01-26T20:31:00.000-08:00

Hiidsisalik

2009-01-26T19:48:00.000-08:00

Konnin mina metsas, kui akki, ohoo!

Class: Sauropsida
Order: Squamata
Suborder:Sauria
Family:Varanidae
Genus: Varanus

Varanus varius ehk inglise keeli: Australian Lace Monitor.
Voib kasvada kuni 2.1 meetri pikkuseks. Maksimaalne kaal kuni 20 kilogrammi. See elukas, pildi peal on umbes meeter kaheksakend pikk.

Kosmiline haigus

2009-01-23T15:58:00.000-08:00

Yhel õhtul magama minnes tabas mind ootamatu köhahoog, millest hommikuks oli arenenud rõve ja tatine bronhiit. Kuidagi ootamatu siin soojas kliimas, mõtlesin ma. Aga kui asja lähemalt uurima hakkasin, siis ei tundunudki see enam nii kummaline.
Yhest paranormaalseid nähtusi uurivast ajakirjast lugesin, et Tullys tihti esinevates hingamisteede haigustes ei ole syydi mitte kuum ja niiske kliima, vaid hoopis tulnukad. Tullys on registreeritud kõige rohkem UFO vaatlusi kogu maailmas. Tulnukad kasutavad mingit kõrge oktaanarvuga, heleda sinaka leegiga põlevat kytust, mille lõhn varieerub tugevalt kirbest kuni peaaegu lohnatute variantideni. Ja kuna lendavate taldrikute liiklus siinkandis on tihe, siis hõljub peaaegu kogu aeg õhus tulnukalaevadelt parit heitgaase, mis pidid inimkopsudele isearanis ärritavalt mõjuma. Tuleb välja, et ma olen seda kosmilist sudu juba juba pikemat aega, täiesti pahaaimamatult, sisse hinganud. Pole siis ime, et ma bronhiiti haigestusin!

Joonis 1. Tully kõige kuulsam UFO juhtum. Siin maandus 1966 aastal 19. jaanuaril lendav taldrik. Yks kohalik farmer nagi seda koike 30 jala kauguselt ja oli yldse vaga vapper mees.
Joonis 2. UFO-de ja esoteeriliste salateaduste pealinn Tully. samas pöörake tahelepanu postide otsas olevatele joulukaunistustele. Kas tuli joulutunne? Kui ei, siis pole Joulud Tullys teie jaoks.

Vennad mudakoonud

2009-01-19T00:03:00.000-08:00

Mäekylgedel olevad banaaniistandused lähevad pankrotti. Nii kuri konkurents on siin põllumajanduses. Lihtsalt kallaku peal banaanikobarate kättesaamine on tylikam ja banaanikandjad ehk humper'id, nagu neid siin kutsutakse, kukuvad pikali libeda savi peal. Ja seda kõike koos kalli banaanikoormaga. Eile oli pikk saade telekas, kui raske ikka on põllumehe elu. Yldiselt jutustasid mingid lipsude ja valgete särkidega härrad, aga anti sõna ka farmerile. See oli mingi vana päss, kellel pool nägu oli mudaga koos ja riided jummala räbalad. Ma ei saagi nyyd aru, kas ta oli just kuskile vaovahele pikali kukkunud või võtab ta niimoodi mullaproove, aga yldsiselt ei näinud ta valja kyll nagu tegelased sarjas nimega "Mc Leod's Daughter's". Onu raakis jah, et elu on raske, aga tal on õnneks poeg, kes farmi yle võtab. Siis pööras kaamera yhe totakalt naeratava kõrendi poole, kes parasjagu mingeid mugulaid sorteeris. Ja uskuge või mitte, tema nägu oli veel porisem! Ma arvan, et Queenslandi televisioon võiks natuke mõtelda, mida eetrisse lasta ja mida mitte. Vastasel juhul ei tahagi, kõik maailma noored tytarlapsed Austraaliasse Mc Leodi tytardeks minna!

Joonis 1. Banaanipõld siledal maal

Doktorpunkarid võitlevad eliidi juhmusega

2009-01-02T17:57:00.000-08:00

Kevadband Tartu Postimehes. Kommenteerija nimega "taluvoi" arvab nii:

30.12.2008 09:17

et liblikamunade loendaja laulab sellest, et tema palk ei tõuse.
MILLINE ÜLEKOHUS MA ÜTLEN

Geniaalne!

Sport

2009-01-01T21:14:00.000-08:00

Bannanimajanduses on pikad pyhad. Et millegiga oma aega sisustada otsustasin liituda mõne spordiklubiga. Tullys on olemas võimla ujula ja rugby staadion. Sinna ma oma sammud seadsingi. Aga kõigil spordiratistel valitseb tyhjus!
Olgugi, et lõbus konn jõusaali seinal kutsub kõiki uusi spordisõpru liituma. Kohalikud inimesed ei tee sporti. Kohalikud teevad tööd. Ja joovad õlut. Juba hommikul kell yheksa on kõrtsud täis rõõmsalt sumisevaid harrasmehi. Tegelikult mingi sport ikka toimub. Kohalikus ajalehes oli järgmine uudislugu.
"Peale tasavägist ja võitluslikku kohtumist naaberlinna Innisfaili korvpallimeeskonnaga tuli meie meestel siiski tunnistada vastasvõistkonna paremust. Kohtumine lõppes seisul 76:26."

Eesti Jaapani maavõistlus

2008-12-28T20:30:00.000-08:00

Viimased päevad on möödunud korvpalli tähe all. Siin mõned pildid sellest kuidas Jaapani kung-fu korvpallurid Eesti kossuässade kaest lutti saavad. Kui sul on pikkust ainult meeter viiskend, siis pole suurte poiste mängus palju loota, siba nii kiiresti kui tahad.

Kulid ja koloniaalajastu.

2008-12-23T18:18:00.000-08:00

Väljas banaane veavad tavaliselt Korealased või mõned muud Aasialased. Valged tavaliselt yle paari paeva vastu ei pea. Kulide pealikuks on paks valge vanamees, kes istub traktori otsas ja ergutab valjult:
"Camon, camon, camoon! It's not so heavy! You can do it! Good boy!"
Vanamees on tõeline koloniaalajastu kehastus. Paks, valge ja väärikas. Selline hea valge massa. Koik humperid ehk banaanikandjad on tema patrionaazi all. Kui on eriti palav päev, siis ostab ta oma poistele Coca-Colat. Kulid tänavad ylevoolavalt:
"Thankyou, thankyou, thankyou!"

Hüvasti Hillar!

2008-12-23T17:59:00.000-08:00

Suvehommik
Vanaema praeb mune ja sinki
Hillar Nahkmann loeb raadios hommikusi uudiseid
Yksik kärbes piriseb lambikuplis
Läbi avatud akna paistab päike
Laual seisvale piimapurgile
Kukk kireb, linnud laulavad
Hillar kõneleb
...Väinamerel ja lahtedes...
...vahelduv pilvisus...
...sooja 18-25 kraadi...
Head päeva jätku, järgmised uudised kell kaheksa

Kui mul tuleb peale koduigatsus, siis on see üks mu lemmikmälupiltidest. See on kuidagi väga ilus ja turvaline. Kahjuks järgmisi uudiseid ei tule.

Tук, тук. Кто там?

2008-12-09T00:14:00.000-08:00

Pyhapaeva louna paiku tegin oma korralist uinakut, kui keegi ukse taga kobistas. Tegin ukse lahti ja sattusin vastamisi Joonasega, kellega me sama lennukiga olime Tallinnast Singapuri soitnud. Tema laks edasi Brisbeini, mina Darwinisse. Kolm nadalat polnud kuulnud ega nainud. Kutsusin ta sisse.

Õnnestunud investeering

2008-12-05T19:21:00.000-08:00

Eile kylastasin kohalikku backpackerite kõrtsu, kus vahetasin viiskymmend dollarit vedelamate väärtuste vastu. Pärast mida tutvusin hulga toredate inimestega. Sealjuures imeilusate jaapani tytarlastega, keda ma siiamaani ainult kaugelt olin julgenud vaadata. Nii, et igati mõistlik investeering.

Leidsin omale pruudi

2008-12-05T19:13:00.000-08:00

Eilsel piduõhtul leidsin omale austaja. Tegemist oli umbes sada kilo kaaluva, kuldses keskeas aborigeeni mammiga, kes iga natukese aja tagant ennast kogu oma lopsakuses mulle kaela riputas ja midagi minu ilusatest sinistest silmadest kõneles. Nii et ei saa öelda nagu poleks mul menu olnud.

Sajab sooja vihma

2008-11-28T17:09:00.000-08:00

Tullys sajab palju. Keskmiselt 4400 mm aastas. Enamus sademetest tuleb alla vihmana. Ylejäänu kallab vanajumal lihtsalt ämbriga taevast alla. Rekordiliselt palju sadas 1950 aastal. Aastane sademete hulk oli 7990 mm. Selle äramarkimiseks pystitati Tully bussipeatuse korvale hiigelsuur kummik. Kummik on 8 meetrit kõrge. Nii et 10 sentimeetrit on veel varus.

Banaani barakid vol2

2008-11-22T01:22:00.000-08:00

Istun siin Tully linnas ja kaeban oma kurba saatust. Seljakotti mul enam ei ole, ei ole ka asju mis seal sees olid, minu yhikatoa uks on kinni pitseeritud ja 0ma viimase raha andsin ahnele interneti-kohviku pidajale. Aga oleks võinud minna ka teisiti. Et kõik ausalt ara rääkida, pean ma alustama yleeilsest päevast, kui ma paev otsa mõtlesin, kas viia oma pesu pesumajja ja maksta 5 dollarit voi hakata seda ise käsitsi pesema. Minu probleemile saabus ootamatu lahendus. Toolt koju jõudes avastasin, et terve tuba on tais ärritunud ja ägedalt zestikuleerivaid inimesi. Yks saksa tydruk oli oma voodist leidnud bedbug'i, selle asemel et ausa inimese kombel elukas maha lyya ja edasi elada läks ta oma leidu administratsioonile näitama. Siis see õige trall alles hakkas. Kohale saabus kahjuritõrje spetsialist, kes meie elamise pea peale pooras ja isiklikud asjad konfiskeeris. Bedbug'idega siin maal nalja ei mõisteta. Meie rõivad ja seljakotid topiti kolmeks paevaks myrgiaurutisse, pole riideid pole probleemi.
Kõik meie toa elanikud kyyditati õuepealsesse plekist kuuti, mida siinkandis bungaloks kutsutakse. Kõik oli kena, kuni järgmise hommikuni. Olgugi et oli laupaeva hommik, siis mina varase linnukesena tegin silmad juba kell viis lahti, ja mis ma näen. Kõrvalnari juures seisab must mees, tume kui eebenipuu ja katsub saksa tydruku kanni, endal ila suunurgast tilgub. Ma vaatasin, et asi pole õige ja ajasin murjani minema. Ise läksin kusele. Tulen tagasi, murjan jälle platsis. Simeleb bungalo ukse taga, ise veel muheleb lollakalt ja ytleb mulle muudkui "Good morning". Ajasin selle jobu uuesti minema ja heitsin sydamerahus magama. Poole tunni pärast ärkasin naaberonnist tuleva kisa peale. Naised karjusid hysteeriliselt ja pommutasid ustega. Aga kuna õige pea jai koik rahulikuks, siis magasin edasi.
Hommikul arkasin yles ja tahtsin kusele minna. Peldik aga oli politsei lindiga kinni pitseeritud. Lähemal vaatlusel selgus, et kogu motell oli politseinike ja kummikinnastes detektiive täis. Kui ma kysisin, et mis lahti on siis kasti mul uttu tõmmata ja juurdlust mitte segada.
No ma siis läksin ja vaadasin telekat, aga koik raakisid, et mingi koll on oosel bungalotesse sisse murdnud ja pyydnud tytarlastega seksuaalvahekorda astuda. Aga kuna keegi ei olnud täpselt seda selli näinud siis otsustasin ikka juurdlust segada ja detektiividega vestelda. Paistis, et ma olen ainuke, kes neile midagi mõistliku rääkis sest peale seda mindi ja pyyti vennike linna pealt kinni ja pandi puuri luku taha. Nyyd ma siis olen peatunnistaja ja pean politseisse minema abbosid määrama, mis on iseenesest suht lootusetu asi, sest minu arust on nad kõik jumalast yhte nägu.
Ok, siin ma siis nyyd istun seljakott ja riided on myrgiaurutis, raha ja isiklikud asjad on tuppa kinni pitseeritud ja tagatipuks pean veel politseisse minema abbosid uurima. Vot nii.

Banaani barakid

2008-11-19T00:23:00.000-08:00

Kuhu me siis eelmine kord jäimegi? Ah jaa, härra Lont veetis aega kuumas ja kirglises Darwini linnas. Vahepeal on aga hulga asju merre voolanud, kaasa-arvatud Londi sokid, mis jokke likku said pandud. On toimunud kardinaalsed muutused . Lont on kyll lennutiivul kui bussirattail vuranud idakaldale. Cairns'i linnas oli Londil plaanis kohtuda Valdo Pandiga, kes teatavasti korallriffide pealinnas merikoka ametit peab. Too oli aga oma laeva liiga kaugele parkinud ja käies Londil viimaks loppes ramm ja kurnatuna puu alla lamama ta jäi.
Ja nii juhtuski, et ilma tubli Panti nägemata ma joudsin Austraalia banaani pealinna, millel nimeks Tully. Maandusin varjualuses nimega "Banana Barraks". Jah, hotelliks on seda palju kutsuda. On ju see mastaapne plekist ehitis rohkem kyyniks kolbulik, ja mina olen laevnik. Minu nari alumisele korrusele sättis ennast sisse yks tootemitaoline naisterahvas, keda hellitlevalt ka emaelevandiks kutsutakse. Iga kord, kui see proua kylge keerab, ei värise mitte ainult minu voodi, vaid ka pool barakki vaevleb maavärinaeelses agoonias. Igatahes esimesel ool jai uni veidikene napiks.
Siis algaski mu esimene toopaev banaanivabrikus. Just just, see on koht kus tehakse banaane. Hommikul bussi oodates ytles yks vanem naisterahvas: "Kui paar paeva veel niimoodi sajab, siis on varsti krokodillid linnas ja peab jalle matseetet kaasas kandma hakkama."
Yks halli habemega vanamees noogutas selle peale ja ytles: "Damn Crocos"
Ma arvan, et nad tegid nalja.
Veel kuulsin ma nende toredate vanainimeste kaest, et kuskil kohalikus vanadekodus pidi elama yks Eesti vanaproua, kes on yldiselt "lovely lady" aga ilmselt on ta korvad pea alla pannud, sest pole tast ammu enam kuulnud midagi, aga muidugi oleks tal hea meel kui noorharra votaks vaevaks talle kylla minna, sest kindlasti pole proua ammu enam oma emakeeles konelda saanud.
No ja siis oli paev otsa tood banaanivabrikus, kus ma yldiselt vottes tootasin banaanide riputajana, aga et vaga igav ei oleks siis aiatasin vahepeal banaanikottijaid ja banaaniloikujaid.
Siis oligi toopaev labi ja laksin poodi sisseoste tegema kui jarsku minu ees yks malbe neiu ytles teisele veel malbemale neiule puhtas Eesti keeles:
"Ootame veel natuke, voi hakkame kohe jooma?"

Maroko

2008-11-16T00:57:00.000-08:00

Joonis 1. Soe Marrakech
Joonis 2. Hakkab pihta
Joonis 3. kylm
Joonis 4. Coca-Cola
Joonis 5. Austraalia +50 saapad
Joonis 6. Jargmine paev laks ilm ilusaks
Joonis 7. Poisid teevad nalja
Joonis 8. Mehed myyvad traati

Ventilaator

2008-11-15T03:48:00.001-08:00

Pohiline on see, et tuleb olla maru rahulik. Eile hostelis lamades hakkasin silmadega ventilaatori labasid jalgima...kohe hakkas palav.

Sm Lont antipootias vol 2

2008-11-14T04:17:00.000-08:00

Kuuldused nagu oleks sm. Lont lusika nurka visanud, ei vasta toele. Nurka ei ole ta visanud ka reisipauna. Parast seda kui Lont jai Pohja Aafrika korgemat tippu, Jebel Toubkal'i vallutades, hirmsa lumetormi katte ja pidi pimedas alla tagasi koperdama, leidis ta ennast yhel hommikul hoopis teisel pool maakera. Varavalges Darwini lennujaamast valja astudes loi kuum ja niiske ohk vanal spordimehel hinge kinni. Paike polnud veel tousnud...

Karl Londi feminisminurgake

2008-10-22T03:48:00.000-07:00

Sirvides mõne nädala tagust Eesti Ekspressi, avastasin rahuldustundega, et kuskilt on välja ujunud järjekordne kodumaine feminist. Eesti puhul, kus feminism on täiesti marginaalne nähtus, on see igati tervitatav. Kunagine feministide vapiloom Barbie Pilvre on juba ammu mehele läinud ja hüljanud oma tollased ideaalid.
Niisiis Ekspressi ajakirjanik Kätlin Kaldmaa on hakkama saanud igati tubli looga, kus võtab taaskord üles teema eesti mehe mõttetusest. Pealkirjaks "Eesti kui esimene Euroopa amatsioonide riik". Loo telg on lühidalt järgmine. Eesti mees on võimeline küll lapsi tegema, aga laste kasvatamisest hoiab ta eemale. Kuna isa ei ole, siis satub laps ema mõju alla. Tüdrukud võtavad üle oma tegija ema käitumismudeli ja neist kasvavad supervõimekad naised samas kui poisid tunnevad tohutut alaväärsust, et nende isad on jobud ja muutuvad pikapeale samasugusteks vastutusvõimetuteks limukateks. Kui siia lisada veel haridussüsteem, kus tütarlapsed on märksa võimekamad, siis ei võtakski palju aega, kui Eestist saab Euroopa esimene amatsioonide riik, kus kõik võtmepositsioonid on naiste käes. Mehed seevastu kasutavad oma kõikumalöönud positsioonide kindlustamiseks kõiksugu korporatiivseid vahendeid. Sellise häbiväärse ringkaitse üheks parimaks näiteks olevat meie oma Riigikogu.

Hämmastav!

Joonis 1. Ekspressi ajakirjanik Kätlin Kaldmaa

Seks vs.Tants

2008-10-21T07:25:00.000-07:00

Kust leida motivatsiooni, et õhtul tantsu tundi minna? Aga loomulikult selle pärast, et naistele meeldivad mehed, kes oskavad tantsida. See, et sa oled käinud mitu aastat Brasiilia Jiu jutsu trennis ja suudad paljaste kätega inimese ära kägistada, see jätab naised täiesti külmaks. Elu on ikka ebaõiglane ja naised täiesti ebaloogilised. Ei oska nad tõelistest väärtustest lugu pidada! Tants on ju teatavasti, ei midagi muud, kui imiteeritud suguühe. Ja naised on varmad kasutama võimalust asendada reaalne seks tantsuga. Naistest tuleb muidugi aru saada, kuna seksist tulenevad võimalikud tagajärjed on naiste jaoks energeetiliselt palju kulukamad. Ma mõtlen siinkohal rasestumist või potentsiaalituid suhteid, mõttetute meestega, mille jooksul hulga väärtuslikke munarakke tühja läheb. Naise jaoks on niisiis kasulik võimalikult palju tantsida ja seksida ainult siis, kui kõik on kindel.
Seemnerakkude tootmine, võrreldes munarakkudega on energeetiliselt naeruväärselt odav ning mehed üldiselt võttes rasedaks ei jää. Seega mehel pole vaja nii palju tantsida, kui ilma saab.
Siit järeldus: Mehed tantsivad naiste pärast, naistele lihtsalt meeldib tantsida.

Tundmatud džentelmenid

2008-10-01T09:39:00.000-07:00

Kui ma 29. septembri öösel oma tuppa sisenesin, avastasin seal toimetamas kaks minule tundmatut džentelmeni:
"Härrased, miks nii hilja ja mis asja-oludel?" küsisin ma.
Selle asemel, et minu viisakale küsimusele vastust anda, hüppasid sellid aknast välja. Neil paistis olevat väga kiire. Mulle on alati meeldinud tutvuda uute huvitavate inimestega, sestap otsustasin järgneda. Neile järgi lidudes võttis minu peas maad veendumus, et härrased on pärit mõnest spordikoolist. Nad jooksid hästi, nad jooksid kiiresti, nad jooksid lausa suurepäraselt. Aga mina seevastu, võiks öelda, jooksin tollel ööl lausa võrratult! Olin neile kohe-kohe järgi jõudmas, kui seltsimehed tegid kiire manöövri ja põikasid ühte pimedasse kõrvalhoovi.
"Nüüd olete mul käes!" mõtlesin ma kahjurõõmsalt, sattudes samal hetkel vastamisi viie keskmiselt turske ja värskelt pöetud peaga kodanikuga (mõni võis olla ka mittekodanik). Igatahes esimene aimdus ütles mulle: "Nad ei mõtle minust hästi, pigem vastupidi"
Sellest hoolimata küsisin, et ega nad ei ole siit mööda jooksmas näinud kahte meesterahvast, suur kott käes. Olgugi, et jooksikud sealsamas nende laiade selgade taga ennast varjasid, ei olnud mehed kedagi ega midag näinud. See tundus kummaline. Eriti kummaline oli see, et nad lubasid mulle kohe lõuga anda, kui ma veel palju mölisen. Võtsin hetke järelemõtlemise aega, mida mulle ka lahkelt lubati, kaalusin kõik võimalikud variandid läbi ja läksin koju magama.

Variandid:
1. Variant: Oleks läinud jõuga oma asju tagasi võtma, mis oleks ilmselt lõppenud lõuga saamisega.
2.Variant: Oleks kutsunud politsei, isegi kui kaagid oleks viitsind niikaua oodata, mis on ülimalt ebatõenäoline, ei oleks politsei suutnud midagi tõestada, nagu tavaliselt. Uurimine oleks aega võtnud pool kuni kaks aastat ja selle aja jooksul oleks ma pidanud korduvalt ilmuma uurija vastuvõtule. Kohale ilmumata jättes oleks minu suhtes kehtestatud rahatrahv või arest. Tänan ei.
3.Variant: Koju minna, kahjud kokku lüüa ja magama heita. Mingid varastatud asjad ei kaalu üles seda ebamugavust, mida tuleb tunda Eesti politseiga suheldes.

Joonis 1. Gaasivaras põgeneb jalgrattaga (National Geographic, August 2005)

Mart Julma Lähetamine

2008-09-05T04:56:00.000-07:00

Mart Gashkoffi seletuskiri Eesti Piirivalvele:

Piirivalve: "Mis te õhtul tegite?
Gaskoff:"Jõin kodus õlut"
P: "Ja siis"
G:"Tuli vana pinginaaber tõi viina(Tuli Kohtla põhikooli 375 juubelilt) Hakkasime jooma viina ja õlut."
P:"Edasi"
G:"Tuli idee minna kalale. Tuli välja et kala ei tohi püüda ja siis jõime viina ja õlut
P:"Ah kalapüük on ebaseaduslik, aga piiriületus ei ole?"
G:"Nojah, siis läksime turismi eesmärgil Petserisse viina ostma. Eksisime ära metsas.Ekslesime, seal olid mingid traadid."
P: Kas sa said aru et sa oled Venemaal
G:"Jah, sain aru, et olen Venemaal sest me ju läksime Venemaale"
P: "Kas siis jõite õlut?"
G: "Jah jõime
P: "Kas viina ka?"
G:"Ei viina me enam ei joonud sest seda ei olnud. Siis me ei leidnud Petserit üles ja tulime tagasi üle aia.Siis me leidsime valvekaamera ja vaatasime seda, saime aru et nüüd on persses ja siis tuli patrull ja me peitsime ennast võssa ära.

Tulemus: Eesti Vabariigi kriminaalseadustiku järgi kvalifitseerus eelnev, kui "Grupiviisiline, ebaseaduslik piiriületus."Hommikul, suurejoonelise jõustruktuuride ühisoperatsiooni käigus, püüti paadunud retsidivist ja joodik Mart Julm kinni ja elimineeriti kui ühiskonnale ohtlik element. Nüüdseks on talle mõistetud õiglane karistus. Mart peab maksma 7000 krooni menetluskuludeks ja lisaks mõisteti talle kolme aastane katseaaeg, mille jooksul ei tohi uusi pahategusid sooritada. Rõõmustage kõik, kellele on armas avalik kord ja ühiskondlik moraalitunne!

Tartu vaikielu

2008-08-16T08:21:00.000-07:00

Kui me Sõbra Keskuse ehitusplatsilt küttepuid varastasime, ärkas selle peale üles ka objekti valvur. Ta oli väga kuri ja karjus meie peale. Hilisemal vaatlusel osutus aga igati toredaks härrasmeheks:
"Nu davai, mida ja kui palju?" küsis ta koostöövalmilt.
"Mul on siin kõike, rippplaed, laminaati, kahhelkive, mida läheb?"
Vastasime tagasihoidlikult, et seekord piirduks ainult küttepuudega,mida meile ka lahkelt lubati. Kui lõpuks politsei kohale saabus ja tahtis meid õiglaselt karistada, tuli välja et puudub kuriteo koosseis ja protokoll jäi koostamata.

Joonis 1. Vanarahvas teab kõnelda, et pidi külm talv tulema, tudengid varastavad juba küttepuid!

Tondisaar

2008-08-07T12:39:00.000-07:00

Rebane ja Jänes

2008-08-05T08:13:00.000-07:00

Kuna päris Jänes oli kadunud ja Rebane väsinud, pidime Limpaga ise lastele nalja tegema. See oli väga kole! Ma arvan, et pooled Võhma lastest satuvad varem või hiljem Viljandi noortevanglasse, ehk seal kasvavad nad inimesteks. Tiriti sabast, kõrvadest, löödi rusikaga kuklasee ja küünarnukiga kõhtu. Rebane lükati mitu korda pikali. Kui hoolitsevad lapsevanemad ei näinud siis virutasin kõige hullematele huligaanidele vastu nina. Igatahes lõpuks õnnestus rongini tagasi taanduda ja peitu pugeda. Lapsed veel karjusid:"Kuhu te lähete kuradi munnid värdjad, molli ei taha vä!" Ei kujuta ette mida pidi Otto-Triin omal ajal läbi elama. Mis seal ikka, viissada krooni tunnist.

Tsirkus läheb edasi

2008-08-05T08:05:00.000-07:00

Kinolodi teel perifeeriasse.

Eesti ei ole Rootsi, veel mitte!

2008-08-05T07:52:00.000-07:00

Millegipärast oli mul, KinoRongi tuuri ajal, kogu aeg tunne, nagu ma oleks Venemaal, mitte Eestis. Juhe jooksis lõplikult kokku, kui öösel pool kolm sõideti rongiga kadunud telefoni otsima, mis kuskil Türi ja võhma vahel ära oli kadunud. Dispetserile kyll öeldi, et puust redel kadus ära. Ahjaa telefoni leidsime yles 50 meetrit raudteest eemal, viljapõllu seest. Mystika!

2008-07-18T06:37:00.001-07:00

Eestimaa, sust teeksin värsse,
kui sa poleks nõnda väike.

Dilarang masuk

2008-07-18T04:30:00.000-07:00

Malaisias ujus mulle kylje alla yks kena pruun dzentelmen, kes esitles end:
"My name is Riz, and lets be a friends."
"Why not" arvasin mina. Õhtul kolisin kõigi oma asjadega juba tema perekonna juurde elama. Riz oli vaga hoolitsev, tegi mulle süüa ja vedas linna mööda ringi. Isikliku valge sõbra omamine on Malaisias väga trendikas. Õhtul, järjekordse imeroa valmistamiseks vajaliku maitseaine saime me juba esimesest poest, aga sellest hoolimata kylastasime me ka kõiki ülejäänud viite poodi, kus Riz mind poodnikele hooletu elegantsiga tutvustas. Oi jaa, valge mehe elu on siin hea. Õhtul, enne magama minekut käis Riz nagu uni peale:
"Try a Malaysian massage, it's very good!"
No mis siis ikka, mõtlesin ma, ja viskasin madratsi peale pikali. Rizi väikesed pruunid käekesed hakkasid mind hoogsalt mudima. Ma ei tea, kas see on Malai mssaazi eripära, või mitte, aga miskipärast üritas ta mulle kogu aeg kätt püksi toppida. Minu arust ei olnud see üldse huvitav:
"Are you gay or something?"kysisin ma üsnagi resoluutselt.
"No, no, not at all, I'm just a proffessional." vastas ta vägagi ilmsüütut nägu ette manades.
Milles see professionaalsus seisnes jäi mulle aga arusaamatuks. Igatahes soovitasin tal kapist välja tulla ja lävida omasugustega. See on muidugist raske, sest Allahhile selline asi ei meeldi. Ometigi ei ole pedede olukord Malaisias nii halb nagu Marokos, kus isegi avalikes peldikutes olid moraalipolitseinikud, kes valvasid et omasooiharad mehed üksteisele taha ei trukiks. No jah, nii see oli, igatahes vaene Riz sellel ööl hästi magada ei saanud, ega minagi, sest ma pidin oma persseaugu pärast valvel olema. Hommikul käisime veel kingit kohalikku vihmametsa vaatamas ja linna peal patseerimas. Tore poiss, mis siis et pede.

2008-06-11T01:30:00.000-07:00

Emu oli siin

2008-06-09T20:40:00.000-07:00

Countryman

2008-06-01T00:27:00.000-07:00

Meil ilmub siin kord nädalas suurepärane populaarteaduslik ajakiri "Countryman". See on täis pilte farmeritest. Farmer ja roheline traktor, farmer ja kylvimasin, farmer ja roostes nisupunker, farmer ja pestitsiidi-tynn, farmer ja poriloik keset põldu, ja nii edasi ja nii edasi. Kuid kõige levinum on pilt, farmer poolkykakil keset põldu, mõtlik, elukogenud pilk suunatud kaugusesse ja viljakas kodukandi muld justkui muuseas voolamas läbi sõrmede. Jah nii see on, farmer teab, mis on leiva hind!

Kanguru vs. Ford Falkon

2008-06-01T00:05:00.000-07:00

.
Motlesin, et hoidumaks klizeedest, ma ei riputa siia yles yhtegi kanguru pilti, aga mis seal ikka.
Siin on siis minu kohustuslik kanguru. Kangu poseeris vaga hasti, terve pildistamis-sessiooni jooksul ei yritanud kordagi ara joosta voi midagi muud rumalat teha. Siit soovitus Londole ja Veronnile, kui tahate head kangurupilti, siis tehke ta enne vagaseks.

Traktor on aus

2008-05-16T22:01:00.000-07:00

Traktor on vana, mitte nii vana kui mina, aga piisavalt vana et iseloomu näidata. Jah, nii see oli. Seemendusmasina adra hydraulilise jõumasina kolb laks katki, niisiis tuli see asendada uuega. Otsisin vajalikud jupid ja tööriistad ja hakkasin pihta. Kõik laks kenasti, kuni ma kogemata kepsu sisse liiva ajasin. Loomulikult olin ma nii laisk et ei viitsinud koju petrooli järele sõita, et keps ara puhastada. Niisiis valgatas minu väikses blondis peakeses idee lihtsalt korraks masin käivitada ja suure surve all väljapurskuv õli toimib umbes nagu survepesur.
"Koik geniaalne on tegelikult vaga lihtne!" mõtlesin ma enesega väga rahul olles.
Parasjagu sel hetkel, kui ma traktorit käivitasin saabus syndmuspaika Richard, kes joudis vaid sydantlõhestavalt karjatada, ent oli juba liiga hilja.Viimane mida Richard nägi oli taevastesse kõrgustesse kihutav kolb, mis kasutades juhust ning 240 KiloPascalist survet, kadus kiirelt teadmata suunas. Ma olin unustanud kolbi enne survestamist kinnitada, ning jai yle ainult konstateerida fakti.
Richard on uhke oma kannatliku meele yle, kuid see oli liig mis liig. Ma ei ytleks, et ta just nutma hakkas, aga ega palju puudu ei olnud. Kuid ometi, mis on vastu taevast lastud, see peab ka ykskord alla tulema, kui ta just orbiidile ei jää. Igatahes peale väikest otsimist, leidsin ma kadunud kolbi lähedalasuvast põõsast ning täiesti kasutuskõlbulikuna.
"Oleks me sõjavaes kõiki väljalastud miine saanud uuesti kasutata, me oleks saanud poole rohkem pauku teha" pyydsin ma Richardit lohutada. Tagasiteel koju ei lausundud ta sõnagi.

Joonis 1. Vene Gruusia piiril relvastust inspekteerimas

Ida-Saksa turist

2008-05-16T21:01:00.000-07:00

Kui Richard oli Luke lahti lasknud, siis avastas ta äkki, et me ei jõua kahekesi kõigi töödega õigeks ajaks valmis. Niisiis sain ma austava ylesande otsida uus tööline. Ja loomulikult, kust mujalt kui Geraldtoni BackBackerite hostelist tuleb otsida marginaalset rahvastikku, kes aelevad mööda maad ringi ja teha ei ole neil suurt midagi. Tutvusin nii mõnegi kandidaadiga, kuid tavaliselt olid nad kas surfarid või narkomaanid, voi siis mõlemat korraga. Lõpuks arvasin parimaks Bernt'i Saksamaalt.
Margaret Riveris VinePowery boss õpetas mind:
"If you ever need a worker for dirty jobs, never take it from Western Europe. There is huge difference between East and West European's attitude of work."
Varustatuna selle väärtusliku nõuandega kysisin Bernt'ilt:
"Do you remember Soviet times?"
"Na zdarovje!"
vastas Bernt. See tahendab Ida-Saksamaad mõtlesin ma ja ytlesin:
"I think we have a deal"
Tähistasime oma vastleitud soprust rohke ollega.
"I never learn"
suutsin ma vaid oiata, kui sõber pohmakas mind hommikul valjult tervitas. Bernt ainult irvitas minu yle, vat nii kõvad mehed tulevad Ida Saksamaalt. Istusin tund aega ookeanis, kuni vappekylm mu valja ajas siis veel tund aega hostelis dushi all ja siis väike kolmetunnine matk mööda rannikut ja ennäe imet, tundsin end jälle inimesena.

Mina ja mutrid

2008-05-10T02:49:00.000-07:00

Teed ei olnud

2008-05-10T02:39:00.000-07:00

Ykshommik hakkasin toole minema ja ennae, teed ei ole enam!

2008-05-10T02:18:00.000-07:00

Valge mehe tsivilisatsioon joudis Mullewasse ysna hiljuti. Mobiil ei levi, internet on kiviaegse sisse-helistamis-teenusega ja liigelda saab siin ainult traktori voi maastikuautoga, tulvavesi lihtsalt viis teed ära. Igatahes on asi nii eduline, et kaks korda nädalas käib postiljon ja toob kirju. Ykskord proovisin ka kohaliku interneti teel kirja saata, aga peale pooletunnist ootamist ei avanenud postkast ikka veel ja kärsitu inimesena ma loobusin yritamast. Igatahes, veel järgmised viis nädalat on minu aadress:

Post Office

Box 5

Mullewa

6630

West Australia

Australia

Kui on midagi pakilist oelda, siis umbes kahe nädala pärast saan teada.

Joonis 1. Farmer Richard ja mootorratas

Ma olen aus inimene...

2008-05-09T19:07:00.000-07:00

... jah, nii ma ytlesingi Richardile. Mina ei saa lihtsalt ringi hängimise eest raha võtta. Meid on siin kaks töölist, mina ja Luke. Aga farmis on yksainus "seeding tractor" See tähendab, et mõlemale traktorit ei jagu. Richard on aga liiga hea inimene, et yks meist lahti lasta, tubli kristlane pealekauba. Nii me siis võistlesime yksteisega, kes läheb, kes jääb. Keegi muidugi ei ytelnud seda otse valja, aga õhus oli tunda pinevust. Kaks nädalat vindusime niimoodi. Lõpuks toimus plahvatus. Muidu nii viisakas Richard ytles Luke'le, et "You give me only shit" ja mitte nii-väga viisakas Luke ytles palju kordi "fuck" igasugu erinevate intonatsioonidega ja siis ta veel ytles, et tal on oma "attitude" ja Richard ytles et võtku oma "attitude" ja otsigu omale uus töökoht. Nii Luke läkski, kummide vilinal. Väga inetu lugu, indeed.

Seeding

2008-04-20T23:17:00.000-07:00

Mullawe on koht maailma aarel, edasi on ainult korb. Viimased seitse aastat on olnud ikaldus, ning suur osa Elanikest on suundunud rannikule "Egiptuse lihapottide" manu. 2002 aastal elas siinkandis 1150 inimest, nyyd ainult 750. Kohaliku kortsu-maniku sonul kais tema kortsis yheksa aastat tagasi keskmiselt 100 inimest paevas. Kui nyyd tuleb 20 kundet, siis on see tahtis paev. Ohtuste uudiste ilmateade on paeva tippsyndmus, kogu pere koguneb teleka ette ning loeb iga sona ilma-onu huulit, "tuleks ometi vihma". Yle-eilseni tegelesime kylvihoo-aja ettevalmistusega, ja siis...Tuli vihma, tervelt 10 mm! "Seeding" laks lahti, kell viis pollule, kell 11 tagasi. Ja nii jargmised 6 nadalat. "Seeding" ise-enesest on lihtne too. Tuleb lihtsalt traktoris istuda ja oigel ajal oigeid nuppe vajutada. Traktor soidab autopiloodil, 8 km/h. Koigepealt valin pardakompuutrist oige programmi, siis autopiloot peale ja tuld! Yhest pollu otsast teise umbes 15 minutit, autopiloot maha, kylvimasin yles , traktor ymber poorata, autopiloot sisse, kylvik alla, tagasi 15 minutit, nii edasi ja nii edasi... Monus too, kui ei pea parasjagu traktorit poorama, siis saab raamatut lugeda voi kompvekke syya. Pildid on mul ainult kylvi ettevalmistusest, sest tuli liivatorm ja tuiskas mu fotoka tais.

Muddy water blues

2008-04-15T00:22:00.001-07:00

Joonis 1. Minu saar
Joonis2. Vosainimene, Margaret Riveris, Marts 2008